Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega

Nõustun
Raportisse

Tehnoloogiatrendide ülevaade haridusrahvale

Leitud: 0 tulemust

Programmeerimine – teine kirjaoskus

Jeršov pani paika ka kolm arvutiga suhtlemise oskuse taset ning huvitaval kombel olid need tasemed varustatud kaugeleulatuvate aastaarvude ja numbritega, mida on praegu väga huvitav lugeda.

Esimene tase, ütles Jeršov, peaks millenniumivahetuseks ehk aastaks 2000 olema igal keskharidusega inimesel. Selleks tuleb omandada algoritmilise mõtlemise oskus ja programmeerimise põhitõed. On vaja koostada programm, mis sisaldab hargnemisi, tsükleid ja protseduure. Iga õpilane peab oskama kasutada kooliarvutit lihtsamate praktikast ja teistest õppeainetest tulenevate ülesannete lahendamiseks. Nimetatud teadmiste omandamiseks peaks kulutama 9. klassist alates umbes 100 tundi õppeaega. Sellest 40 tundi oli plaanis eraldada iseseisvale tööle arvutiga. Jeršov ütles, et selle eesmärgi täitmiseks piisab ühest 20 personaalarvutiga kabinetist viie paralleelklassi ehk umbes 150 õpilase kohta.

Teine tase pidi saavutatama üldhariduses 21. sajandi esimestel kümnenditel ehk umbes praeguseks ajaks. Siia kuulub lisaks esimesel tasemel omandatud oskustele veel mõne programmeerimiskeele (BASIC, LOGO vms tüüpi) põhjalikum tundmine ning õpilane peaks suutma kasutada arvutit peaaegu kõigi praktiliste ja teiste õppeainete ülesannete lahendamisel. Õppimine algab 5. või 6. klassist ning selleks kulutatakse umbes 300 õppetundi. Arvutikabinette (20 arvutiga) peaks olema sellel tasemel õpetamiseks vähemalt üks kolme paralleelklassi kohta.

Kolmas tase oli mõeldud süvaõppega klassi jaoks. Nende õpilastest pidid kasvama tudengid kõrgkoolidele, kus arvuteid peab juba esimesest kursusest saadik vabalt kasutada oskama, ning arvutiõpetusele pidi neis klassides kulutama 800 tundi.

Afanasjevi artiklis on aga üks väga tähelepanuväärne hilisemat arengut puudutav moment: nimelt kirjutab ta, et Jeršovi arvates oli kogu kava elluviimise üks peamisi takistusi kooliarvutite puudus ning sellest tulenevalt pidas ta võimalikuks õpetada arvutitehnika ja programmeerimise aluseid ka “kuivalt”, ilma arvutit üldse nägemata.

Täpselt niimoodi ehk “kuivalt” hakatigi programmeerimist Nõukogude Liidus 1980ndate keskpaigas õpetama ja seda ka mitmel pool Eestis. Jeršov kirjutas kiiruga kaks arvutiõpikut, mis tõlgiti kohe ka eesti keelde, pealkirjaks sai “Arvutiõpetus”. Raamatu esimene osa nägi Eestis ilmavalgust 1986. aastal ja selle tõlkis legendaarne TPI õppejõud Leo Võhandu; eine osa ilmus 1987. aastal, tõlkijateks Ustus Agur ja Leo Võhandu.

Õpikud ise on segu arvutite ehituse ja toimimispõhimõtete algtõdedest ning väga tõsisest algoritmilise mõtlemise õpetamisest. Pildid arvutitest asenduvad kiiresti plokkskeemide ja valemite ning kordamisharjutustega.

Näiteks on õpikus selline harjutus: “Vormista valikukäsuna ütlus muinasjutust: “Lähed paremale – kaotad hobuse, lähed vasakule – saad ise surma, lähed otse – leiad sõbra””.

Teise osa järelsõnas kasutab Jeršov veel kord võimalust toonitada, miks kogu see projekt oluline on, ning võrdleb arvutite tulekut taas traditsioonilise kirjaoskusega. Mõlemad neist käivitusid tema sõnul tänu tehnoloogia muutumisele: kirjasõna tänu trükipressile ja programmeerimine tänu arvutile. Programmeerimisoskuse omandamine on tema hinnangul möödapääsmatu.

“Kui raamatutrükkimise areng ja levik tõid kaasa üleüldise kirjaoskuse, siis arvutite arengu ja levikuga kaasneb programmeerimise aluste üleüldine tundmine,” kirjutab Jeršov ja esitab seejärel oma visiooni arvutustehnika arengust järgnevatel kümnenditel, mis on osutunud praegu hinnates vägagi täpseks.

“Tuleviku arvuti on ennekõike tilluke ränikristalli liistak, paigutatud miniatuursesse raami ülipeente juhtmete ämblikuvõrgus ning monteeritud tööstustoodetesse alates käekelladest ja kodumasinatest kuni tööpinkide ja kosmoselaevadeni,” kirjutab ta. “Mikroprotsessorite laialdane rakendamine tingib ka tuhandete elukutsete iseloomu muutumise. Täiesti uudsetel töökohtadel hakkavad töötama miljonid inimesed — tehnoloogiaseadmete operaatorid, seadistajad, masinakirjutajad, pangaametnikud, müüjad —kassiirid, raamatukoguhoidjad, monteerijad, sekretärid, konveieritöölised. Lähimas tulevikus muudutab see praktiliselt iga ühiskondlikus tootmises töötavat inimest.”

Jeršov rajas kogu oma tulevikuvisiooni programmeerimisoskuse vajalikkusele. Ta kirjutas, et isegi kui progammeerijate töö õnnestuks teha kümme korda efektiivsemaks, kui see 1986. aastal oli, tuleks umbes kahekümne aasta pärast (seega 2006. aastaks) peaaegu kogu maakera täiskasvanud elanikkond tööle panna, varustamaks kõik toodetavad mikroprotsessorid programmidega.

Liigu tagasi Tiigrihüppe loo juurde