“Tere!
Ta”nases Rahva Ha”a”les on esileheku”ljel artikkel suursaadik
T.H.Ilvese poolt Kultuuriministeeriumile tehtud ettepanekust
varustada Eesti keskkoolid arvutitega. Arvatavasti pakub too artikkel
huvi ka E-listi lugejatele, kellest paljud on antud ku”simusega eriti
tihedalt seotud.”

Sellise kirja edastas praegune Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo eestlasi ühendavasse e-postilisti 14. veebruaril 1995.*

Sama päeva Rahva Hääles oli ilmunud Kalle Muuli ja Anu Jõesaare artikkel sellest, et Eesti suursaadikul USAs Toomas Hendrik Ilvesel on grandioosne idee varustada kõik Eesti keskkoolide abituriendid arvutitega. Sellest sai idee, mis paljuski määras Eesti koolide arvutiseerimise lugu järgmised viisteist aastat ning tegelikult mõjutab seda tugevalt siiamaani.

Artiklis rääkis Ilves, et tuli “tiigrihüppe” mõttele pärast seda, kui oli ametikohuseid täites kirjutanud alla ühele Maailmapanga ja Eesti riigi laenulepingule ning seejärel lugenud raamatut, kus analüüsiti kolmeteistkümne eduka riigi edu põhjusi. Kõigil neil riikidel oli üks ühine tunnus: suur protsent kõrge tehnilise haridusega inimesi.

“Kuna kõigi Eesti keskkoolide lennus on kokku keskeltläbi 17 000 õpilast,” arutles suursaadik, “siis piisaks 17 000 arvutist, et tagada õpilastele neljandikuks päevast ligipääs arvutile ja keskkoolilõpetajate täiesti uus kvaliteet. See tähendab, et elementaarse arvutioskuse omandaks mitte ainult ühiskonna kõige haritum kiht, vaid kogu Eesti hüppaks kahe jalaga 21. sajandisse — Eesti muutuks hoopis teiseks riigiks.”

Tiigrihüpe saab esialgse hinnasildi

Ilves oli juba selle artikli tarbeks teinud ka esialged arvutused ning leidnud, et kuna nii suur projekt pälviks maailmas kahtlemata palju tähelepanu, siis saaks arvuteid tõenäoliselt osta üsna hea hinnaga. Ta hindas, et tiigrihüppeks (tollal kirjutati seda veel väikese algustähega) oleks tarvis 10—15 miljonit dollarit ehk 110—165 miljonit Eesti krooni. Tagasi vaadates tuleb öelda, et kuigi see summa oli tolle aja Eesti riigi jaoks hiigelsuur, osutusid Tiigrihüppe tegelikud eelarved veelgi suuremaks, lausa kordades suuremaks.

Kultuuri- ja haridusminister oli 1995. aastal Peeter Olesk, kes ütles samas artiklis ettevaatlikult, et ta pooldab Ilvese projekti väga, aga “selle lennuka idee juures ei saa ta siiski unustada reaalsust”. Reaalsus tähendas Oleski sõnul seda, et kui need arvutid koolidele hankida, siis peaksid need olema ka mingisugusesse suuremasse võrku ühendatud, mis omakorda maksab raha. Samuti tuleks mõelda, kuhu need koolides panna, vaja on ette valmistada ruumid ja kindlustada arvutite turvalisus. Ka see ei ole sugugi mitte odav.

Samuti, leidis minister Olesk, on vaja läbi mõelda ja isegi läbi uurida see, milline on Eestis arvutiõppe olukord praegu ning kuidas arvuteid koolis üldse õpetamisse kaasama peaks.

Edu võti on Eesti õpetaja

Sellest oli ka Ilves ise juba enne oma ettepaneku esitamist aru saanud. Kui ajakirjanikud küsisid talt, milline on tema projekti suurim nõrkus, vastas ta ohates: “Õpetajad loomulikult. Lapsed õpivad arvuti käsitsemise ära, suur osa õpetajaid mitte.”

Nädala aja pärast pühendas Õpetajate Leht Tiigrihüppe ideele terve lehekülje ruumi.

Sõna sai näiteks Anto Veldre, kes leidis, et esiteks tuleks selgeks teha, kes hakkab otsustama, milliseid arvuteid ostetakse, aga veelgi tähtsam on see, et arvutid oleksid ka võrgus. “Eraldi PCde ostmine ilma võrguvahenditeta on suisa kuritegu,” võttis Veldre oma seisukoha kokku ja lisas, et tema hinnangul ei suuda kaks kolmandikku õpetajatest isegi arvutikoolitusel osaleda, sest neil pole motivatsiooni. Need, kes aga on piisavalt ärksad, et kursustele minna, ja seal hakkama saavad, lasevad kohe pärast erafirmadesse jalga, kui on oma teadmised kätte saanud.

Internetiärimees Jüri Kaljundi leidis, et Eesti kool vajab tõesti arvutite ostmiseks raha, kuid ta mõtleb jubedusega, mis juhtub, kui Eesti riik sellise summa enda käsutusse saab. “Nähtavasti läheks enamik raha Koolide Arvutiside Ministeeriumi loomiseks, kuhu võetaks tööle vähemalt üks bürokraat iga kooliõpilase kohta. Ja maksimaalselt üks arvutitest midagi teadev inimene 1000 õpilase kohta. Arvutiinimene muidugi minimaalse palga eest – tühja sest kvaliteedist. Riigikogu suudab projekti ligi kolme aastaga läbi arutada, ligi aasta kulub vormistamisele, ja oh seda rõõmu, kui Eesti koolid aastal 1998 arvutid kätte saavad!” Ühesõnaga, Kaljundi leidis, et hea mõte, aga projekti jooksutamine tuleks jätta erasektori ülesandeks, kes sellega kindlasti efektiivselt hakkama saab.

Paika saavad edu toonud põhimõtted

Nagu suurte ideede puhul ikka oli arvamusi palju, aga tegelikult võib toona Õpetajate Lehes ilmunud Veldre ja Kaljundi seisukohtadest väga hästi kokku panna need alustõed, millele hiljem Tiigrihüppe tegevus ehitati ja mis väga edukaks osutusid.

Esiteks, arvutite jagamist otsustab pigem erastruktuurisarnane asutus, mitte ministeerium ega riigiamet. Veidi hiljem loodi selle tarbeks Tiigrihüppe sihtasutus, mis oli esimene omalaadne Eestis.

Teiseks, arvutitest üksi ei piisa, need tuleb omavahel võrku ühendada. Tiigrihüppe ametlikuks eesmärgiks saigi mitte otseselt arvutite ostmine, vaid paberil oli kirjas kõigi Eesti koolide internetti ühendamine.

Ja kolmandaks, lisaks arvutitele ja võrgule on vaja kohe mõtlema hakata ka õpetajate koolitamisele ja õppetarkvara loomisele, sest muidu jäävad kalli raha eest ostetud masinad paljudes koolides lihtsalt seisma. Koolitusest ja õppematerjalide tellimisest saigi Tiigrihüppe üks kõige olulisemaid tegevusvaldkondi, seda eriti 2000. aastatel.

1995. aasta novembris käis president Lennart Meri Eesti ärimeestega USAs ning teatas siis, et leppis Microsoftiga kokku ühise töögrupi loomises, varustamaks kõiki Eesti koole arvutitega.

“Presidendist on saanud Eesti arvutiseerimise eestvõitleja,” ütles Meri nõunik Indrek Tarand lühiintervjuus Ameerika Häälele. Meri pidi Microsoftis kohtuma ka Bill Gatesiga, kuid selle asemel võttis presidendi vastu Microsofti toonane tegevjuht Bob Herbold.

Meri tegemised Microsoftis tekitasid aga laineid ka Eestis. Informaatikafondi direktor ja riiklikul tasemel infosüsteemide arendamist koordineerinud informaatikanõukogu liige Ustus Agur pahandas ajakirjanduses, et Meri pole pidanud vajalikuks mingite selliste ettepanekute üle nõukoguga üldse konsulteeridagi.

Kuigi president leppis väidetavalt Microsoftis kokku Eesti ja suurfirma vahel vastavate töörühmade moodustamise, kirjutas ajaleht Postimees paar nädalat hiljem, et need töörühmad on ikka veel moodustamata. Eesti Informaatikafondi asedirektor Tiit Tammiste ütles ajalehele, et informaatikafondiga ei ole selle suurejoonelise projekti arutamiseks ühendust võetud ei enne ega pärast presidendi USA sõitu ja kohtumist Microsoftis. Informatsiooni projekti ja töörühmade moodustamise hetkeseisu kohta polnud ka Vabariigi Presidendi kantseleil.

Nõutu oli ka suursaadik Ilves, kes oskas lehele öelda vaid seda, et temal endal on suhteliselt raske 6000 kilomeetri kauguselt midagi korraldama hakata, aga ta oli siiski optimistlik, et küllap asjad varsti liikuma hakkavad.

Uus minister asub tegutsema

Vahepeal oli aga Eestis puhkenud siseminister Edgar Savisaare ümber nn lindiskandaal, Savisaar oli oktoobri keskpaigas tagasi astunud ja Tiit Vähi valitsus lagunenud. Ametisse oli astunud uus Tiit Vähi valitsus ning haridus- ja kultuuriministriks oli saanud Jaak Aaviksoo.

“Aaviksool tegudeinimesena oli himu midagi ära teha,” meenutab ministri nõunikuna tööle asunud Kaarel Tarand.

Uus minister asuski kohe tegutsema. Ta sõitis juba 20. novembril USAsse ning kavas olid “kohtumised ka äri- ja rahandusringkondade esindajatega, et arutada Eesti arvutiseerimise võimalusi”, nagu ajakirjandus tollal kirjutas.

Paar kuud hiljem moodustas Aaviksoo oma käskkirjaga Haridussüsteemi Arvutiseerimise Rahvusliku Peakomitee, kuhu peale tema kuulusid Toomas Hendrik Ilves, Ants Sild, Sten Tamkivi, Tanel Tammet, Leo Võhandu. Peakomitee sekretäri ülesandeid täitis ministri nõunik Kaarel Tarand. Komitee eesmärgiks sai Tiigrihüppe mõtte sisustamine reaalsete plaanidega: strateegiline kava, finantseerimisplaan ja nii edasi.

Küllap mõnevõrra erandlik nimi selles komisjonis oli Sten Tamkivi, kes erinevalt teistest komisjoni liikmetest polnud ei suursaadik, minister ega tuntud teadlane, vaid üks Tartu abiturient. Samas, mitte päris tavaline abiturient, vaid Jaak Aaviksoo peretuttavast abiturient.

“Aaviksoo ükskord helistas mulle ja ütles, et ta tahaks, et seal oleks ka mõni õpilaste esindaja,” meenutab Tamkivi. “Et ei oleks nii, et ainult vanad inimesed räägivad, mida noortele teha.”

Tollal 17-aastane Tamkivi polnud varem nõukogudes ega komisjonides osalenud, kuid võttis Aaviksoo ettepaneku vastu.

“Käisin aeg-ajalt Tallinnas koosolekutel. Koolipoisina põhiliselt istusin ja kuulasin, mida targad inimesed räägivad,” ütleb ta praegu. “Mõnikord oli võimalik mõnele asjale anda õpilaste vaadet ka.”

Lennart Meri: kes hiljaks jääb, see ilma jääb

Kogu ürituse patrooniks sai president Meri, kes 21. veebruari 1996 telesaates “Otseliin” kuulutas Tiigrihüppe projekti välja ka kogu Eesti rahvale.

“Teadmine on võim,” ütles president. “See on Bacon. Üks prantslane lisas, et aga ilma teadmiseta on mugavam. Seda ma mõistan, aga kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Vaadake, teadmine, kui ta on kättesaadav kõigile, ta on võib-olla kõige võimsam tööriist ka demokraatiale.”

Haridusministeeriumi poolel juhtis protsessi Kaarel Tarand, kelle kohta on hiljem ajakirjanduses kirjutatud, et just tema oli Tiigrihüppe nime välja mõtleja. Tarand kinnitab, et nii see kindlasti ei ole, sest kui tema ministeeriumisse tööle läks, oli projektil juba nimi ammu olemas.

“1999. aasta lõpuks peaks jõudma niikaugele, et kõigis Eesti põhi- ja keskkoolides on olemas täielik võrguühendus,” võttis Tarand juba 1996. aasta veebruaris kokku projekti eesmärgid. “Pärast seda pole enam suuri rahasummasid vaja, vaid jätkub juba loodud haridussüsteemi loomuliku osa edasiarendamine.”

Juuniks 1996 oligi ministeeriumis valminud kümneleheküljeline dokument, mis kandis pealkirja “Rahvuslik sihtprogramm “Tiigrihüpe” Eesti haridussüsteemi arvutiseerimiseks (projekt)”. See oli mõeldud esitamiseks nii valitsusele kui avalikkusele ja võttis kokku selleks hetkeks teada oleva Tiigrihüppe sisu.

Tiigri seitse eesmärki

Tiigrihüppe esimene etapp oli plaanitud kolmeks aastaks ehk 1997—1999, mille järel pidi olema saavutatud seitse konkreetset eesmärki.

• Esiteks on kõigil Eesti koolidel internetiühendusega arvutid (arvestusega üks koht 10—20 õpilase kohta), mis tagaks kõigile õpilastele elementaarse arvutikogemuse ja ettekujutuse interneti võimalustest.
• Teiseks arendatakse tänapäevasele tasemele Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk EENet.
• Kolmandaks koolitatakse välja 1000 arvutiõpetajat ja 3000 kooliõpilastest abiõpetajat. 9000 õpetajat saavad elementaarse arvutikogemuse. Selle eesmärgi saavutamiseks käivitatakse koolides nn suvesemester.
• Neljandaks kujundatakse baaskoolide võrk, millest kujundatakse regionaalsed arvutikoolituskeskused.
• Viiendaks laiendatakse koolinoortele orienteeritud Täppisteaduste (kaugõppe)kooli arvutikoolitusega, ülikoolides juurutatakse internetikursused nn avatud ülikooli kontseptsiooni raames.
• Kuuendaks koostatakse multimeedial põhinevaid õppevahendeid vähemalt 1000 koolitunni mahus.
• Seitsmendaks töötatakse välja rahvusvaheliselt levitatavad multimeedial põhinevad õppeprogrammid eesti keele, kultuuri ja ajaloo jaoks.

Kõige selle laiemate eesmärkidena nägi projekt ette tagada Eesti rahvusliku identiteedi taasloomine 21. sajandi maailmaühiskonnas, püüelda Eesti rahva ja riigi keskse asendi poole “globaalses infokülas” ning kindlustada Eesti ühiskonna avatus ja sobivus infoühiskonda.

Dokumendi lõpus oli ära toodud ka projekti maksumuse tabel. Riigieelarvest pidi tulema kolmel aastal vastavalt 50, 60 ja 70 miljonit krooni, PHARE programmidest igal aastal 15 miljonit, Avatud Eesti Fondilt 25 miljonit aastas, sihtasutuse asutajatelt kolme aasta jooksul kokku 60 miljonit, rahvusvahelistest programmidest 10 miljonit aastas ning kohalikelt omavalitsustelt veel kolme aasta peale 75 miljonit juurde. Kokku oli Tiigrihüppe maksumuseks plaanitud 465 miljonit krooni ehk umbes kolm korda rohkem, kui nägi ette aasta eest Ilvese välja käidud esialgne arvutus.

Valitsus vaatas 1996. aasta septembris riigieelarve arutelu ajal dokumendile peale, toimusid vaidlused, raha liikus siia-sinna ja lõpptulemuseks jäi, et esimesel aastal saab Tiigrihüpe küsitud 50 miljoni asemel 35,5 miljonit krooni.

Internet oli Eestis selleks hetkeks umbes kahesajas koolis ja viiel koolil oli püsiühendus.

Kui oli selge, et valitsus annab projekti jaoks raha, hakkas kiiresti pihta töö sellega, kes, kuidas, millele, millise struktuuri, põhikirja ja muuga kogu projekti majandama hakkab. 1996. aasta oktoobris sai Viljandimaal Karula veskis kokku hulk inimesi, kes arutasid ja vaidlesid need küsimused läbi. Kohal olid näiteks Rein Ruus, Heiki Pettai, Tiina Jürisson, Hanno Haamer, Ants Sild, Ants Urvak, Riina Einberg, Anne Villems, Marek Tiits, Jaan Oruaas, Mihkel Kraav ja hulk muid otsustajaid nii haridussektorist, arvutifirmadest kui mujalt.

Koosolekul osalenud informaatikaharidusekspert Ene Lindemann meenutab, et kerkis ka küsimus, kas juriidiliselt saab üldse niimoodi teha, et riigieelarve raha tuleb otse mingisuguse sihtasutuse eelarvele, kes seda siis oma äranägemise järgi laiali hakkab jagama, aga peale jäi seisukoht, et võib küll.

21. veebruar 1997 sünnib Tiigrihüppe SA

19. veebruaril 1997 ehk kaks aastat pärast Toomas Hendrik Ilvese esialgset ideed ja aasta pärast Lennart Meri Tiigrihüppe ametlikku väljakuulutamist kiitis valitsus heaks Tiigrihüppe sihtasutuse loomise ning eemaldas sellega viimase takistuse projekti alustamise eest. Raha oli, nagu juba varasemast teada, 35,5 miljonit krooni. Kaks päeva hiljem asutati Rahvusraamatukogus toimunud koosolekul ka sihtasutus, ning et see kuupäev Eesti internetiajalukku veelgi kindlamini jääks, avati sealsamas Avatud Eesti Fondi toega ka Eesti esimene avalik internetipunkt.

Eksharidusminister Jaak Aaviksoo, projekti juht Jüri Ruut ja haridusminister Rein Loik Tiigrihüppe SA loomise ajal Rahvusraamatukogus. Foto: Rahvusarhiiv

Huvitava detailina võib välja tuua, et asutamiskoosolekul kerkis üles vaidlus, mille tulemusena oleks Tiigrihüppe sihtasutuse moodustamine sel päeval võinud üldse ära jääda.

Tekkis arutelu, kui suur peaks Tiigrihüppe sihtasutuse nõukogu olema, ning mõned asutamiskoosolekul osalenud inimesed tegid ettepaneku suurendada seda algselt plaanitud 11 liikmelt 13 liikmeni. Haridusminister Rein Loik teatas seepeale, et sellise muutusega peaks ettepanek tagasi valitsusse minema, ning koosoleku juht Jaak Aaviksoo ütles, et tuleb otsustada, kas minna valitsusse tagasi, sest haridusministeerium on “täis otsustavust täna ära asutada nendega, kes on nõus sellistel tingimustel liituma”.

Pärast lühidat arutelu võtsid muudatusettepanekute tegijad oma täiendused tagasi ja Tiigrihüppe sihtasutus sai siiski asutatud.

“Esimestel päevadel ma istusin ja mõtlesin, et millega ma nüüd küll ennast sidunud olen, mis asi see on,” meenutab Tiigrihüppe sihtasutuse juhina tööle asunud Enel Mägi täna. “Mingit valmis kontseptsiooni ei olnud, oli ainult suures koguses hoogsaid mõtteid.”

Avatud Eesti Fondist Tiigrihüppesse tööle asunud Enel Mägist sai Tiigrihüppe projekti sisuline juht. Just tema eestvedamisel tuli kiiresti hakata korraldama kogu sihtasutuse tööd ehk hakata vastama sellistele küsimustele nagu kellele, kunas, millisel alusel, millise korra järgi ja mille jaoks arvuteid ostma ja valitsuse poolt eraldatud 35,5 miljonit krooni kulutama hakata.

Enel Mägi koos “Tiigrihüppe” tiimiga. Foto HTM/Harno kogust

Üks kindel eesmärk siiski oli: kõik Eesti koolid 1999. aasta lõpuks internetti ühendada, ja kogu ülejäänu pidi hakkama käima seda silmas pidades.

Tere, Tiiger! Foto HTM/Harno kogust

Tegutseti kiiresti. Juba sama aasta augusti viimasel päeval tõi Tiigrihüppe sihtasutus Tallinna Raekoja platsile sada arvutit ning korraldas kõigile huvilistele tasuta ürituse “Pühapäev internetis koos Tiigriga”. Teadaolevalt polnud varem avalikult nii suurt avalikku arvutiüritust Eestis tehtud ning Eesti inimesed, kellest enamikul ei olnud raha, et endale koju arvuti osta, said nende imeliste seadmetega vähemalt niimoodi tutvust teha.

Septembri alguses raporteeris ajakirjandus, et nädala jooksul jõuab koolidesse 450 arvutit ja 50 printerit, millest 187 arvutit ja 15 printerit läksid Tallinna koolidesse. Kohe sama nädala jooksul asus Tiigrihüpe korraldama uut arvutihanget, mille mahuks oli umbes kaks miljonit krooni.

Novembris tuli välja programm õpetajatele soodustingimustel koju arvutite hankimiseks. Õpetajad said kasutada kuni kolmeaastast kapitalirenti ja raha oli 500 arvuti hankimiseks. Toetusega kaeti neljandik arvuti ostusummast, aga mitte üle 5000 krooni.

Tiigrihüppe esimese tegusemisaasta jooksul said koolid üle Eesti 743 arvutit, koos EENetiga said paarkümmend kooli interneti püsiühenduse ja modemiga veel umbes 100 kooli. Eriti hästi oli internetti ühendatud koolidega olukord Tartumaal, aga kõige vähem ühendusi oli Tallinnas. Esimese aasta jooksul osales tasuta 40-tunnisel arvutikoolitusel 3818 õpetajat.

Esimene aastakonverents

1998. aasta maikuus pidas sihtasutus oma esimest aastakonverentsi ning esinemised seal olid meeleolukad.

Jaak Aaviksoo ütles kokkutulnutele, et kui meil on inimesed, kes tahavad midagi teha, siis leitakse ka raha ja ostetakse ka vahendid, et need inimesed saaksid oma soove ja ettekujutusi hariduselus realiseerida.

Veelgi konkreetsemalt sõnastas eesmärgid Leo Võhandu.

“Tegelikult on meil ikka see vana vaim nii kõvasti sees, et ega enam hästi ei viitsi küll ise ennast õpetada. Teisi võid veel õpetada, aga vaat ise õppida enam ei viitsi,” rääkis Võhandu kõnepuldist oma muhedal moel. “Sellest laiskusest ja mõttelaiskusest tuleb muidugi lahti saada ja annaks jumal, et Tiigrihüpe olekski peamine ajend, mis kogu meie koolikorra ja kogu selle värgi hoopis teiseks ära pöörab. Ma julgen arvata, et Tiigrihüppe peateeneks ei olegi mitte see pagana arvutiõpetus või arvutiseerimine. Põhiline on ikkagi vanale haridusele miini alla panemine ja selle õhku laskmine. Tänan!”

Järgnes aplaus.

Tiigrihüppe aastakonverents Tallinna Reaalkoolis. Foto HTM/Harno kogust

1998. aastaks oli Tiigrihüpe täie hooga käima läinud. Valitsus eraldas nüüd juba 50 miljonit krooni, jätkusid hanked, konkursid, koolide internetiühendusega varustamine ja kõik muu. Kõikidele koolidele osteti programmid Encarta World Atlas ja Encarta 99 Deluxe. Aidati kaasa programmide “Eesti ajalugu”, “Väike eesti kirjanduslugu” ja “Eesti taimed” valmimisele.¹⁵

Meedia jälgis Tiigrihüppe käekäiku toona suure huviga. Ajalehed ja telejaamad tegid ringkäike koolides, kuhu olid Tiigrihüppe raha eest laekunud koormad uute arvutitega. Kaadris olid õnnelike nägudega õpetajad, kes rääkisid, kuidas arvutid on nende koolis õpetamist igaveseks muutunud. Taustal sagisid arvutite ümber rõõmsa ja elevil näoga õpilased.

Tiigrituur

1998. aasta augustikuus korraldas Tiigrihüpe juba oma teise avaliku suurürituse ning seekord tõesti suurena. Nädal aega reisis mööda Eestimaad Tiigrituur, mida korraldasid Linnar Viik ja Artur Raidmets, ning sellel näidati, mida kõike arvutite ja internetiga teha saab.

Sellestki ajast on pärit kaadreid, kus lindi taga tuuriarvutite avamist oodanud noored lausa tormasid neid ootavate masinate juurde ning seletasid õhinal kaamerasse, mida kõike arvutitega teha saab ja kui äge see on. Igas linnas oli tuuri raames üles pandud 40 arvutit, Tartus ja Tallinnas 80. Nädala jooksul sai 25 000 külastajat õppida arvutit kasutama, harjutada kodulehtede loomist, e-posti saatmist ja muud säärast.

Peaminister Mart Laar avab Tiigrituuri Tallinna Tammsaare pargis. Foto: Rahvusarhiiv

Eesti oli selleks hetkeks internetikasutajate arvult elaniku kohta endiste sotsialismimaade seas esimesel ja Euroopas 13. kohal, aga Linnar Viik rääkis, et ikkagi läheb veel aega, kuni see päris soovitud tase kätte jõuab.

Euroopa esimene riik, kus kõik koolid on internetis

1999. aastal andis valitsus veel 45 miljonit krooni lisaks ning 2000. aasta alguses toimunud Tiigrihüppe aastakonverentsil tõdesid osalejad, et eesmärk kõik koolid internetti ühendada oli täitunud.

“Minu teada oli Eesti Euroopas esimene maa, kus tõesti olid kõik koolid internetis, aga tase oli muidugi erinev,” räägib Enel Mägi.

Kui suur kiire arvutite, printerite ja internetiühendustega oli möödas ning Eesti koolid 1990ndatest vähemalt arvutite mõttes täielikult uude sajandisse astunud, seisis Tiigrihüppe tegijate ees korraga ka küsimus, mis siis nüüd edasi saab.

“Suur eesmärk oligi nagu täidetud, aga mitte keegi eriti peale meie ei mõelnud selle peale, et milleks me seda teeme, miks me need koolid netti ühendame,” meenutab Enel Mägi.

Nüüd oli võimalik asuda lahendama Tiigrihüppe projekti tegelikke eesmärke: et õpetamine Eesti koolides ka sisuliselt muutuks ja uue aja võimalusi ära kasutaks.

___________________
15. Tiigrihüpe, Slideshare