Öeldakse, et kõik head lood lõppevad seal, kus nad algavad. Kuigi Eesti koolide arvutiseerimise lugu ei ole 2021. aastaks kindlasti kaugeltki lõppenud, oleme praeguseks rohkem kui poole sajandi jooksul teinud täis omamoodi ringi: alustasime programmeerimisest ja nüüd liigume jälle programmeerimise poole. See on üks võimalus, kuidas sellele loole otsa vaadata.

Kui Nõo kool 1965. aastal esimese Nõukogude Liidu üldhariduskoolina endale elektronarvuti sai, siis oli täiesti loomulik, et arvuti kasutamine ja arvuti kasutamise õpetamine tähendas sisuliselt programmeerimise õpetamist. Sellel olid eelkõige tehnilised põhjused, sest terve toa enda alla võtnud arvuti oligi tollal haruldane ja spetsiifiline professionaalse teadustöö tegemise seade, mille kasutamiseks ei olnudki muud võimalust, kui programmeerima õppida.

Ei olnud ju tollal ei arvutimänge ega graafikaprogramme, rääkimata e-postist või veebilehekülgedest. Arvutiga tuli rääkida tema enda keeles, mitte tema ei rääkinud meie keeles.

Niimoodi kestis see aastakümneid. Tasapisi tuli arvuteid kõrgkoolidesse ja lõpuks ka üldhariduskoolidesse aina juurde, aga nende kasutamine oli jäigalt seotud matemaatika ja programmerimisega, mitte geograafia, võõrkeelte või kehalise kasvatuse õpetamisega. Arvutiasjandust vedasid koolides matemaatikaõpetajad ja arvutiklassides valitsesid reaalalade poisid. See, et TRÜ tudeng Margus Liiv 1980ndate alguses arvutid muusikat pani tegema ja lausa ülikooli kammerkooriga avaliku kontserdigi korraldas, oli selles pildis suur erand, mitte reegel. Ning ärme unusta, et Liiv ise oli Nõo kooli vilistlane ja õppis ülikoolis rakendusmatemaatikat.

Arusaam, et arvutid tähendavad programmeerimist, oli tollal nii iseenesestmõistetav, et kui Nõukogude Liidu võimud jõudsid muidu väga õige ja progressiivse arusaamani, et arvutid on tuleviku tööriistad ja nõukogude lapsed tuleb kõik õpetada arvuteid kasutama, põhines ka see kõik programmeerimisel.

Idee vaimne isa ja visionäär, kuulus arvutiteadlane akadeemik Andrei Jeršov nägi küll 1980ndate keskel õigesti ette seda, kuidas arvutid muutuvad igapäevaelu lahutamatuks osaks, kuid temagi ei suutnud läbi murda raudkindlast teadmisest, et kasutaja jaoks tähendab see programmeerimisoskust.

“Kui raamatutrükkimise areng ja levik tõid kaasa üleüldise kirjaoskuse, siis arvutite arengu ja levikuga kaasneb programmeerimise aluste üleüldine tundmine,” kirjutas ta. “Ükskõik millises teaduse, tootmise jne valdkonnas spetsialist ka ei töötaks, peab ta oskama arvutit tõhusalt kasutada, peab oskama programmeerida, mistõttu me nimetamegi seda teiseks kirjaoskuseks.”

Arvuti – mitte ainult programmeerimiseks

Arusaam, et arvuteid saab kasutada ka muudmoodi kui programmeerides, hakkas vaikselt muutuma 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses. Siis olid Eesti koolidesse tekkinud esimesed Yamaha-klassid, kus sai arvutitega muu hulgas ka mängida ja muusikat teha. Eesti oma Jukud tulid graafikavõimaluste ja samuti mängudega. Tallinnas toimus 1990ndate alguses koolitehnika mess, kus välismaa firmad näitasid kõikvõimalikku õpitarkvara, mis oli selgeks tõestuseks, et arvutiõpetus ei pea võrduma programmeerimise õpetamisega.

Mitmel pool Eesti koolides hakkasid toimuma arvutitunnid, kus pidi alustama täitsa algusest: mis on klaviatuur, mis on hiir, mis on diskett, kuidas teha tekstitöötlust, tabelarvutust, hiljem ka kuidas joonistada arvutiga pilte või saata e-kirju. Ühelt poolt oli säärane arvutiõpetus õpilaste jaoks huvitavam ja võimaldas arvutitega sõprust sobitada ka neil, kelle lemmikaine ei olnud matemaatika. Teisalt aga, nagu meenutas Mart Laanpere, oli sellel ka oma praktiline põhjus: paljud arvutiõpetajad ei osanud ise programmeerida ning nende jaoks oli tekstitöötluse ja pildijoonistamise õpetamine heaks väljapääsuks natuke piinlikust olukorrast. Hundid söönud, lambad terved.

Tiigrihüpe tõi arvutid igapäevaellu

Kui aga 1990ndate teisel poolel Tiigrihüpe hooga käima läks, muutusid jõujooned kahe arvutiõpetuse nägemuse vahel kardinaalselt. Tiigrihüppe üks eesmärke, kuigi seda vist kusagil nii otsesõnu kirja ei pandud, oli arvutiklasside nii-öelda vabastamine arvutiõpetajate valitsemise alt. Tiigrihüppe laiem mõte oli see, et kogu Eesti rahvas tuleb arvutitega sõbraks teha ning arvutid tuleb tuua nii inimeste kui ka kitsamalt koolihariduse igapäevaellu selle märkamatu ja iseenesestmõistetava osana. Arvuti kasutamine igas kooliaines pidi olema tavaline asi, mitte suur ettevõtmine, ja selle nimel Tiigrihüpe ka tegutsema asus.

Kõigi nende protsessidega paralleelselt käis 1990ndate algusest arvutiõpetuse ja informaatika mõtestamine riiklikes õppekavades. Kord oli see aine olemas ja tähtis, kord polnud teda jälle üldse. 2002. aasta mais kirjutas 34 õpetajat avaliku kirja Eesti haridusministeeriumile ja üldsusele, kus nad kutsusid üles arvutiõpetust kohustusliku õppeainena taastama.

Aastatuhande alguses muutus mõtteviisis

2000ndate esimesel kümnendil aga saavutas Tiigrihüpe selle, mida oli soovinud. Kui peaaegu kõik Eesti õpetajad olid läbinud arvutikoolituse, kui oli loodud lugematu hulk Tiigrihüppe tellitud, aga ka õpetajate endi tehtud digitaalseid õppematerjale ja kui koolides olid lõpuks arvutid ja projektorid isegi tavaklassides, oli muutus mõtteviisis toimunud. Arvuti oli nüüd kõigi õpetajate asi, mitte ainult matemaatikute-informaatikute.

Huvitaval kombel on aga viimased aastad pannud pendli jälle teisele poole liikuma. Pideva küsimuse all on see, kuidas muuta reaalaineid õpilastele huvitavamaks ning soodustada nende tegelemist matemaatika, robootika, programmeerimise ja muu säärasega.

Juba Eesti taasiseseisvumisest saadik on grupp vabatahtlikke vedanud Eesti Informaatikaolümpiaadi projekte, esmalt juhtis seda Rein Prank, seejärel pikalt Ahto Truu ning nüüd Targo Tennisberg. Olümpiaadidel on osalenud näiteks hilisemad Skype’i kaasasutajad Ahti Heinla ja Jaan Tallinn, aga ka iduettevõtjad Jevgeni Kabanov ja Toomas Römer, kunagine Rate.ee asutaja ja praegune poliitik Andrei Korobeinik ja hulk teisi Eesti hilisemas IT-arengus olulist rolli mänginud inimesi.

Ingrid Maadvere hakkas algklassidele lihtsamaid programmeerimisvõtteid õpetama. Sündis ProgeTiigri programm, mis pälvis väga laia tähelepanu ja ohtrat kiitust maailma suurtes meediaväljaannetes ning jõudis mõjukate tehnoloogiainimeste teadvusesse.

Eno Tõnissoni eestvõttel hakkasid Tartu Ülikoolis toimuma kõigile soovijatele avatud kursused “Programmeerimisest maalähedaselt” ning “Tehnoloogia tarbijast loojaks”, mille on tänaseks läbinud tuhanded inimesed, kellel enne programmeerimisega väga suurt kokkupuudet ei olnud. Paljudest neist on saanud Eesti IT-sektori töötajad.

“Et praegu programmeerimise kursustel lausa tuhanded inimesed osalevad, tuleneb kindlasti mitmest asjaolust,” kommenteeris aastal 2016 aasta õppejõuks valitud Tõnisson nende kursuste edu. “Peamine põhjus on, et koolis ei ole paljud programmeerimist üldse õppinud ega tea sellest peaaegu midagi.”¹⁹

Paljuski just Tiigrihüppe ajal koolis käinud edukad Eesti tehnoloogiaettevõtjad on Eesti 2.0 ettevõtmise raames toetanud koolidesse 3D-printerite ja muude vahendite ostmist ning Taavi Kotka algatatud tüdrukute robootikaringis HK Unicorn Squad on kõikjal üle Eesti üle 1600 õpilase, kusjuures eesmärk on vähemalt 3000. Reaalalade õpetamisega tegelevad ka Eesti päritolu idufirmad, nagu 99Math; 2021. aasta sügisel avasid ettevõtjad aga Jõhvis programmeerimiskooli.

Eesti koolide arvutilugu algas programmeerimisest ja tundub, et on sinna praeguseks tagasi jõudmas. Muidugi ei korda ajalugu ennast identse koopiana, vaid tegelikult on muutunud ka olud: kuni Tiigrihüppeni oli arvuti võõras ja veider seade peaaegu kõigi Eesti inimeste jaoks, aga nüüd oleme me kõik sellega harjunud ning oskame dokumente luua, salvestada ja teistele saata. Tõenäoliselt pole seda vaja enam eraldi koolitunnis pikalt õpetada, aga seda olulisemaks muutuvad küsimused, kuidas teha arvutitega keerulisemaid asju.

Teine kirjaoskus

Muutunud on ka programmeerimise enda tähendus. Omaaegsest keerulisest masinkoodist on saanud tõesti keel, mida on hea tahtmise korral võimalik üsna soravalt lugeda, nagu näiteks Pythoni kood. Tänapäeval räägime juba visuaalsest programmeerimisest, kastikeste vahel noolte vedamisest ning uue trendina on peale tulemas no-code ja low-code lahendused, kus jälle räägitakse sellest, et programmeerimine on teine kirjaoskus ja mingil kujul läheb seda vaja igal inimesel, kes tahab arvutiga midagi vähegi keerulisemat ja sügavamat teha. Seda kõike justkui ette aimates veedavad ka tuhanded Eesti lapsed aega “Minecraftis” ja “Robloxis” maailmasid luues, mis on juba väga programmeerimise moodi.

Võimatu on praegu öelda, millises suunas see kõik edasi areneb ja kas inimesed õpivad tõesti koodi kirjutama või jõuavad enne arvutid inimkeeles suhtlema hakata. Kindel on see, et arvuteid ja masinaid on meie elus tulevikus senisest veel rohkem, mitte vähem, ja tõesti on võimatu ette kujutada ameteid, kus masinatega läbisaamise oskus oluline poleks.

Ma loodan, et kes iganes kirjutab sellele tekstile järge näiteks aastal 2070, saab  eelnenud viiekümnele aastale tagasi vaadata ja tõdeda, et oleme Eestis ikka vägevaid asju teinud küll.