Uued tehnoloogilised vahendid on andnud võimaluse kaugõpet läbi ajaloo paremaks ja kättesaadavamaks muuta. 

 

Reeglina ei ole kaugõppes kasutatud tehnoloogiad loodud konkreetselt kaugõppe tarbeks – lihtsalt teatud ajahetkel on mõistetud, et nüüd on piisaval hulgal õppijatel võimalused, mida distantsi ületamiseks ja kahepoolseks kommunikatsiooniks kasutada. Seejuures pole uue tehnoloogia tulek vana (vähemalt kohe) kasutusest eemaldanud.

Kirjavahetusõpe

Kuigi ilmselt oli kirja teel õppimist ja õpetamist ka juba palju varem, on mitmetes allikates kaugõppe alguseks märgitud 1728. aastal ajalehes “Boston Gazette” reklaamitud Caleb Phillipsi iganädalasi kiirkirjatunde. Vaieldakse, kas tegu ikka on kaugõppega, sest pole tõendatud kahepoolne kommunikatsioon. 

Just seetõttu peetakse sageli kaugõppe pioneeriks hoopis Isaac Pitmani, kes alustas kirjavahetuse teel õpetamist 1840. aastal Inglismaal Bathis. Pitman saatis kiirkirja õpetamiseks õpilastele postkaarte ülesandega kirjutada ümber Piibli lõike ning need postiga talle saata. Seejärel parandas ta vead ning tagastas ümberkirjutused õppijatele samuti posti teel (Verduin & Clark, 1991). 

Kirjavahetusõpe (correspondence education) jäi põhiliseks kaugõppemeetodiks paljudeks aastateks ning seda on kasutatud nii üksikute kursuste kui suuremate moodulite puhul. 1858. aastal hakkas University of London esimese ülikoolina pakkuma võimalust kasutada kaugõpet kraadi omandamiseks. Kaugõpet hakati kasutama ka USAs (1874 Illinois Wesleyan College) ja teistes maades. 

Eestis kasutati kirjavahetust näiteks Tartu Ülikooli Teaduskoolis (varasemalt Mittestatsionaarne Matemaatikakool, Tartu Matemaatika- ja Füüsikakool ja Tartu Ülikooli Täppisteaduste Kool) alates 1965. aastast. Õpilased saatsid oma lahendustega vihikud posti teel Tartusse ja pärast saadeti kommentaaridega vihikud tagasi. Selline meetod toimis kuni järkjärgult interneti peale üle mindi. 

Kirjavahetusõppes on eelkõige kasutatud pabermaterjale (kirju, vihikuid jms). Loengute salvestiste saatmist fonograafi vahasilindritel (nt University of Wisconsin, 1906) võib pidada marginaalseks katsetuseks. Kirjavahetuse puhul on oluliseks teguriks posti liikumise kiirus – isegi väga hea postisüsteemi korral võtab saadetise liikumine õpetaja ja õppija vahel märgatava aja. 

Raadio 

Järgmise olulise tehnoloogilise vahendi, raadio, kasutuselevõtt võimaldas õpetajal vähemalt algset infot kiiremini edastada. Lisaks kiirusele andis raadio hea võimaluse õpetajapoolse info jagamiseks mugavalt paljudele õpilastele korraga. Õpilase ja õpetaja kahepoolne suhtlus jäi sel puhul sageli ikka postiteenistuse kanda. Ehkki mitte alati – näiteks hõreda asustusega Austraalias leidsid lühilaine raadioseadmed kasutust õpetaja ja õpilaste, aga ka õpilaste omavahelisel suhtlemisel. 

Raadio leidis kaugõppevahendina kasutust erinevates (üli)kooliastmetes ja ka väljaspool ametlikku koolisüsteemi. 1921. aastal lõid University of Salt Lake City, University of Wisconsin ja University of Minnesota oma hariduslikud raadiokanalid. 1923. aastal oli USAs 10% kõigist raadiokanalitest haridusinstitutsioonide omad. Koolihariduse jaoks loodi esimene “eetrikool” (School of the Air) Ohio State University poolt aastal 1929. Eksperdid, kes ülekannetes esinesid, küsisid ka küsimusi, soovitasid lisalugemist, andsid ülesandeid ja korraldasid teste. Kohalikule õpetajale jäi ülesandeks vaid raadioülekande korraldamine ning klassis korrahoidmine. Austraalias sai raadiopõhine kaugõpe suurema hoo 1951. aastal ning oli olulisel kohal kõigis osariikides (va Tasmaania). Alles viimasel kümne aasta jooksul on seal raadio asendunud traadita interneti tehnoloogiaga.

Televisioon

Järgmise olulise vahendina leidis kaugõppes kasutust televisioon. 1934. aastal alustas University of Iowa kursuste televisiooniülekandeid. Tänaseks on (või on olnud) paljudes maades nii avalik-õiguslikes kui ka erakanalites hulk saateid või programme, mida saab kasutada kaugõppes. Siinkohal tuleb meenutada kaugõppe definitsiooni, kus on oluline osa kahepoolsel kommunikatsioonil. Näiteks Eesti Televisioonis aastakümneid eetris olnud Telekool (1962-1990) ja Malekool olid kahtlemata väga harivad ja kasulikud, aga mitte kaugõpe praeguse definitsiooni kohaselt, sest õppijad ei saanud mingit tagasisidet. 

Videokonverentsid

Üheks võimaluseks kahepoolse kommunikatsiooni puhul on videokonverents. Tehnoloogilisi vahendeid selleks on katsetatud juba aastakümneid. Esimene teadaolev kasutus pärineb aastast 1967 (Wolfe, 2019). 1980ndatel kasutati (eriti USAs) kaugõppes videokonverentsi satelliitside vahendusel üsna laialdaselt. Esialgu olid kasutajad suured korporatsioonid ja relvajõud, kes mõistsid, et nii saab inimeste reisimiselt märkimisväärselt kokku hoida. Edasi aga leidsid need vahendid kasutust ka haridusinstitutsioonides. 1982. aastal jagas National University Teleconference Network (NUTN) programmi oma 40 institutsionaalsele liikmele.

Internet

Interneti laiem levik andis kaugõppele kõvasti hoogu juurde. Näiteks kirjade liikumisele kuluva aja vähenemine annab parema võimaluse, et õppija saab tagasiside, kui ta veel “samal lainel” on ja vastus talle rohkem korda läheb ning kasulikum on. 

Lisaks senise tigupostipõhise kirjavahetuse e-kujule viimisele tekkisid ka täiesti uued võimalused, nt meililistide kasutamine. Eesti esimene selline kursus toimus 1995. aastal õpetajatele interneti võimaluste tutvustamiseks ja selle korraldas Tartu Ülikool Anne Villemsi eestvedamisel. Seda loetakse ka e-õppe alguseks Tartu Ülikoolis (Esimestest arvutitest e-õppeni). Järgmine kursus 1996. a alguses õpetas õpetajatele juba programmeerimiskeelt LOGO (Logo algkursus). 

Veebi kasutuselevõtt tegi nii õpilase kui ka õpetaja tegevuse märksa mugavamaks. Juba varsti pärast veebi tekkimist 1991. aastal pakkus nt University of Phoenix veebiõpet. Kuigi 1990ndate jooksul korraldati veebipõhiseid kursusi paljudes kohtades, saab suuremast lainest rääkida pigem aastatuhande vahetusest alates. Katalüsaatorina mõjus õpihaldussüsteemide (Learning Management Systems, nt WebCT/Blackboard, Moodle) rakendamine. Isegi mitmetes haridusasutustes, kus varasemalt e-õpet pigem eriliseks väärtuseks ei peetud, hakati seda kui mitte otseselt kaugõppes, siis hübriidõppes kasutama (Casey, 2008).

Laiema auditooriumi mõttes on suur samm olnud vaba juurdepääsuga e-kursuste e MOOCide kasutamine. Esimese eestikeelse MOOC oli “Programmeerimisest maalähedaselt” 2015. aastal. Kümne toimumise peale kokku on sellel kursusel osalenud ligi 12 000 inimest.