Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega

Nõustun
Raportisse

Tehnoloogiatrendide ülevaade haridusrahvale

Leitud: 0 tulemust

1980ndad Tartu. Anne Villemsi Apple’id

Kui Nõo kool sai esimese arvuti 1965. aastal, siis pärast seda järgnes pikk ja üsna vaikne aeg. Küllap siin-seal üldhariduskoolides midagi arvutite alal ka toimus, kuid peamiselt arenesid ülikoolide arvutuskeskused, seda nii Tallinnas kui ka Tartus.

Tartlased tegutsesid 1960ndatel oma Ural-4 arvutiga, tegid muu hulgas majanditele ja ettevõtetele lepingulisi töid ning järk-järgult imbus arvuti üha enam üliõpilaste õppetöösse.

Minsk, Nairi

1960ndate lõpus sai Tartu Riiklik Ülikool endale arvutid Minsk 32 ja Nairi 2 ning arvuteid hakati soetama ka mitmele ülikooli allüksusele. 1970ndate keskel saabusid EC-1022 arvutid, mis olid Nõukogude Liidu jaoks kolmanda põlvkonna arvutid. Ruumi oli neile vaja endiselt sama palju kui Ural-1 jaoks ja masinad vajasid töötamiseks 25-kilovatist elektrivõimsust, kuid Ural-1 mannetu 100 operatsiooni asemel suutis EC-1022 teostada kuni 80 000 operatsiooni sekundis ning sisemälu oli kasvanud 512 kilobaidi peale.

Ka Tallinna Tehnikaülikoolis, tolleaegse nimega Tallinna Polütehniline Instituut (TPI), toimus samasugune areng. 1966 oli loodud informatsioonitehnika kateeder, mille juhatajaks sai Ustus Agur, ning alustati vastuvõttu erialale “Elektronarvutid”. Järgmisel aastal saabus ülikooli arvuti Minsk 22 ja asutati arvutuskeskus.

1970ndate alguses soetas ülikool arvutid Mir ja Iskra ning 1976. aastal asus kateedrit juhtima hilisem rektor Andres Keevallik.

1980ndad

Siis aga saabusid 1980ndad, mis on Eesti koolides arvutiajaloo mõttes teine oluline teetähis 1965. aasta Nõo kooli Ural-1 kõrval. Korraga hakkas arvutite alal nii koolides kui ülikoolides väga palju toimuma ning kohati isegi tolle aja kohta uskumatuid sündmusi.

Nõo kool oli vahepeal arvutiparki uuendanud ja 1970ndate lõpuks olid seal kaks uut ferriitmäludega Nairi arvutit, mis töötasid edukalt aastaid, ka veel 1980ndatel. Arvutitel oli küljes printer, mida sai lisaks tõsistele asjadele kasutada ka juba loomingulisemalt.

Nairi Nõo koolis

Näiteks meenutab aastatel 1979—1981 Nõos õppinud Margus Liiv, kuidas nemad tegid printeriga ilupilte: printer oskas paberile kanda küll vaid tekstisümboleid, mitte graafikat, aga osavalt sättides oli tulemuseks “pilt”, mis paari meetri kauguselt vaadates tundus täitsa kunstiteosena. Kujutavat kunsti tehti ka perfokaartidele ja perfolintidele, sinna sai aukudest erinevaid kujundeid moodustada.

Arvuti = programmeerimine ja matemaatika

Arvutite õppimine tähendas aga tollal üsna rangelt vaid programmeerimise õppimist ja matemaatikaülesannete lahendamist, sest ega arvutid paljuks muuks võimelised ei olnud. Algõpe Nõos algas masinkoodist, aga saadi kogemused ka assembleriga.

Ühel hetkel 1980ndate alguses tegi ajalugu huvitava keerdkäigu ning Nõo kooli Nairi pandi üles hoopis ülikooli. Samal ajal oli Margus Liiv asunud TRÜsse rakendusmatemaatikat õppima, ja kui hakati ringi vaatama, kes äsja hangitud Nairiga midagi peale oskab hakata, oli Liiv see, kes endise Nõo kooli poisina saadud oskused ülikoolis käies välja sai laduda.

Inglise teadlaste arvutiäri

1981. aasta suvel toimus aga Tallinnas saja eksponendiga arvutitehnika näitusmüük, kuhu miskipärast olid kohale tulnud ka noored teadlased Inglismaalt. Neil oli ühe projekti jaoks olnud vaja Apple’i arvuteid ning kõige odavam viis neid hankida oli olnud Apple’i edasimüüjateks hakata. Nii need teadlased-edasimüüjad siis Tallinna oma Apple II arvutitega sattusid.

“Teaduste Akadeemia instituudid ja pooled mu tuttavad hakkasid ette valmistama nende käest arvutite ostmist,” meenutab Anne Villems. “Mul läks hammas koledasti verele. Sõbrad saavad miskipärast arvuteid, aga tegelikult on neid mulle vaja. Meie ju õpetame tulevasi programmeerijaid välja.”5

Järgmiseks leidis TRÜs programmeerimisõppejõuna töötanud Villems end õige mitmel pühapäeval Tõravere observatooriumis istumast, sest ka see oli ülikoolis üks arvutihuviliste koondumiskohti ning sinna oli tellitud arvutiajakiri Byte. Villems muudkui lappas ajakirju, tegi endale selgeks, mis on nende Apple’i arvutite sees ja mis neile külge käib, ning pani mõttes enda soovitud konfiguratsiooni kokku.

Seejärel pidas ta Tallinnas Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis (KBFI, tuntud ka Lippmaa instituudina) töötanud sõpradega nõu, kuidas arvutiostu plaaniga edasi minna, ning lõpuks leidsid kõik, et kõige mõistlikum on minna ja küsida plaanikomiteest 10 000 nn kuldrubla, millega välismaalt Apple’id osta.

10 000 panid nad mõttes ülempiiriks, sest see tundus kõigile parajalt mitte kõige suurem summa, mida oli lootust plaanikomiteest kätte saada. Villems ajas ülikoolis paberid korda, võttis lõpuks ka muidu päris Nõukogude Liidu meelse rektori Arnold Koobi allkirja peale ja saatis Tallinna. Plaanikomitees käisid tema eest KBFIs töötanud sõbrad Tõnu Karu ja Riivo Sinijärv, projekt läks läbi ning juba jaanuarikuu lõpuks saabuski Tartusse kolm arvutit Apple II, millest moodustus uhke kolme arvutiga klass. Villems on hiljem öelnud, et tema hinnangul osteti 1981. aasta näituse tulemusena Eestisse Apple’eid mitukümmend tükki.6

Kiired ja moodsad Apple’id

Sellest kuulsast klassist sündis Tartus palju huvitavaid asju. Esimene oli muidugi see, et kuna Apple’id olid võrreldes nõukogudeaegsete hiigelsuurte arvutitega väga palju moodsamad, sai ülikooli programmeerimise õpetamise täiesti ringi korraldada. Enam ei pidanud  tudengid oma koodi väljatrükkidel parandama ning päevade kaupa arvutiaega ootama, vaid nad said sealsamas Apple’i taga istudes kätte oma süntaksivead ja ka näha, mida nende kirjutatud kood teeb või ei tee. Varem nädalaid võtnud protsess muutus nüüd välkkiireks.

Villems meenutab, kuidas ta seisis ühel sügisesel päeval loengus tudengite selja taga, päike paistis arvutiekraanile, nii et ta ei näinud ekraanil koodi, mida ta justkui oleks pidanud aitama õpilastel kirjutada. Küll aga peegeldusid Apple’ite ekraanidelt vastu tudengite üllatunud näod, kui nad said aru, et nende kood tõesti töötabki siinsamas arvutis ja seda saab jooksvalt parandada. Sellist asja polnud Tartus varem nähtud.

Kontsert kolmele arvutile ja ühele kammerkoorile

Apple’id pakkusid huvi ka Nõost tulnud Margus Liivile, aga mitte ainult programmeerimise mõttes. Sellest huvist kasvas välja üks 1980ndate eredaid arvutisündmusi, mida osalejad veel tänapäevalgi meenutavad.

Nimelt oli Liivi erihuvi uurida võimalusi, kuidas panna arvutid häält tegema. Ta kirjutas programmi, mis võimaldas Apple’i piiksuvatest kõlaritest võluda välja muusikalisi helisid, lihtne Basicus programmeeritud lahendus, millega sai arvutid panna mängima teatud kõrguse ja pikkusega helisid.

“Meil oli kursusel üks ülikooli kammerkoori laulja ja tema ütles, et võtku ma need kolm Apple’it, mis meil olid, ja teeme hübriidkontserdi, kus Apple’id ja ülikooli kammerkoor laulavad midagi,” meenutab Liiv.

Nii juhtuski, et 1986. aasta 19. aprillil toimus Tartus Vanemuise 46 Zooloogiamuuseumis rahvaste sõpruse päeva raames kontsert kolmele arvutile ja ühele kammerkoorile. Instrumentaalsaadet mängivaid arvuteid juhatas Margus Liiv ja koori dirigent Karin Herne.

TRÜ ajaleht kirjeldas seninägematut sündmust nii:

“Rahvast tulvil zooloogiamuuseumi fuajee on tardunud kuulama Bachi fuugat, mida esitab — jaapani personaalarvuti “Yamaha”. Hämmastuses vaatad ruumis ringi — millise nurga taha on peidetud orelimängija? Kusagilt ei paista isegi magnetofoni. Puldi taga istub ainult muheda näoga Margus Liiv matemaatikateaduskonnast ja jälgib kuvaril vilkuvaid salapäraseid rohelisi märke. Temap’ see oli, kes kolme laupäevaga Bachi “Hästitempereeritud klaverist” “Hästitempereeritud “Yamaha”” tegi.”

Ajaleht vahendas lugejale ka natuke tehnilist infot: kammerkoor võttis enda alla terve trepi, neljatunnine Bachi kontsert aga kõigest mäluketta mõõtmetega 70 X 70 X 2 millimeetrit.

“Arvuteid sai juba tol ajal kuigivõrd tämbriliselt moduleerida ka, nii et nad olid enam-vähem normaalselt inimkõrvale kuulatavad,” räägib Liiv. Kontsert jäi aga ka laiemalt inimestele silma ning järgmisel aastal pidi Liiv seetõttu sisustama juba terve “Telekooli” saate ning näitama inimestele, kuidas arvutid muusikat oskavad teha.

Umbes sel ajal hakkasid aga arvutitega laiemalt kokku puutuma ka mõned keskkooliõpilased. Näiteks Tartus koolis käinud praegune G4Si IT-juht Andres Peiker meenutab, kuidas ta reaalainetes tugeva õpilasena käis 1984. aastal TRÜ korraldatud füüsikaloengutel.7

Otto Teller ja füüsikute Nairi arvutid

Ühe loengu lõpus astus Tähe tänava arvutuskeskuse juht Otto Teller õpilaste ette ja ütles, et kellel on huvi arvutite vastu, võib täna natuke kauemaks jääda.

Mõned õpilased jäidki ja läksid Telleriga füüsikute Nairisid vaatama. Lõpetuseks ütles Teller, et kellel huvi, võib siin õhtustel aegadel käia programmeerimisega tutvust tegemas, näitas alguses mõnes asjad ette ja edasi läksid asjad juba omasoodu.

Tol ajal oli väga populaarne biorütmide arvutamine ning Peiker algaja programmeerijana koostaski Nairile biorütmide väljaarvutamise programmi, mille perfolinti instituudi töötajad kuuldavasti veel hiljemgi omavahel jagasid.

“Sisuliselt oli see siinuse joonistamine paberile, triviaalne asi, aga ju mulle tundus, et see oli Nairile jõukohane ülesanne,” meenutab Peiker.

Noored arvutihuvilised

Ühel hetkel viis Teller aga keskkooliõpilastest programmeerijad Anne Villemsi Apple’ite juurde ja rohkem Peiker enam Nairidega tegemist ei teinud.

“Ma tundsin pärast isegi natuke piinlikkust, et Teller näitas need Apple’id kätte ja siis ma hülgasin Tähe tänava ega käinud enam seal,” räägib Peiker. “Apple’id olid palju ägedamad, neil oli ikkagi monitor ja 48 kilobaiti mälu ning nad olid ulmeliselt kiiremad.”

Lisaks ohtrale mängimisele hakkas Peiker Apple’itel ka muid asju tegema. Näiteks koostati just neil arvutitel orienteerumisneljapäevakute protokolle. Suurem asi oli siiski see, et ühel hetkel olid noored arvutihuvilised võtnud Apple’i ühe asutaja, legendaarse Steve Wozniaki kirjutatud operatsioonisüsteemi täiesti tükkideks lahti ning endale iga viimse kui selle peensuse selgeks teinud.

“Siis sai imestatud, päris mitmes kohas oli Wozniak operatsioonisüsteemi kirjutamise juures hämmastavaid trikke teinud,” räägib Peiker. “Ma arvasin tol ajal, et tean assemblerit päris hästi, aga siis avastasin ikka, et vau, kuidas tegelikult asju teha saab.”

Läks veel natuke aega mööda ning juba oli Peiker Apple’itele ise kirjutanud ketaste kopeerimise programmi, mis töötas kümme korda kiiremini kui originaaltarkvara.

Liigu tagasi Tiigrihüppe loo juurde


5 (https://soundcloud.com/memcpy_podcast/memcpy2-013-anne-villems)

6 (https://epl.delfi.ee/ev100nadalat/arvutimaailm-hakkas-ensv-s-tasapisi-kirjumaks-varvuma?id=78575359)

7 (https://soundcloud.com/memcpy_podcast/memcpy2-014-andres-peiker)