Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega

Nõustun
Raportisse

Tehnoloogiatrendide ülevaade haridusrahvale

Leitud: 0 tulemust

Jack ehk Jaak Loonde

Loonde oli legendaarne õpetaja. Peaaegu igaüks, kes temaga on kokku puutunud, räägib lõputult hulgal lugusid tema õpetamismeetoditest, ekstsentrilisest iseloomust, suurest pealehakkamisest arvutite alal, aga teisalt ka väiksest viinaveast ja lõpuks tekkinud tülidest eri koolide juhtkondadega.

1970ndatel töötas ta Tallinna 1. Keskkoolis ehk praeguses Gustaf Adolfi Gümnaasiumis ja sellest ajast on pärit ka Loonde käsikirjaline pühendus oma tollasele õpilasele, ühele hilisemale Tiigrihüppe võtmetegelasele Peeter Oleskile. See kõlab nii:

Käed seljal, mõtlik pilk — rühid läbi elu.
Kiirel ja kärsitul sammul
Noor hommik sul kannul
Lööks püsti vana põlenud talu!

Ei salli Sa valet! Vannud kurja!
Käed trotsiks ajad katkiste pükste tasku.
Seal leiad omaenese rõõmuks
et augu kõrvalt on püksid täiesti terved!

Kuid maailm on loll ja rohkem kui loll
Ta ei näe ega taha näha Su vaimu.
Ainult lõhkist püksitagumikku
Milleks teha neile seda rõõmu!?

Läks siis edasi, kuni on teed
Elu tuleb raske, kas väsinu teel?
Kuid tea:
mida suurem on armastus
seda suurem on valu
ja pettumus.

Laane Jaak 6. lehekuu päeval 1971.

Ka Olesk ise on Loonde õpetajapäevi 1. keskkoolis hiljem meenutanud, kirjutades, et kooli direktor Helmi Viikholm võttis Loonde tööle ilmselt tingimisi, sest tolle tookord veel tsükliline alkoholism oli peidetamatu.

“Enne meid oli ta langetanud metsa, varemini luges ta TPedIs afiinset geomeetriat, mida meie gümnaasiumikursus ei sisaldanud. Ta sai kiiresti õpilastele väga lähedaseks, sest ta armastas oma ainet ja meidki ning alustas matemaatikakabineti sisustamist,” kirjutas Olesk.8

1980ndate keskpaigaks oli Loonde jõudnud õppetajaks Tallinna 3. Keskkooli ehk praeguse nimega Tallinna Lilleküla Gümnaasiumisse. Just selles koolis avati 1985. aastal üks Eesti esimesi, kui mitte kõige esimene informaatikakallakuga klass, mille vedajaks oli loomulikult Loonde.

“Meie klassiruum oli pigem nagu üks korralik garaaž, mida küttis viie külmkapi suurune arvuti Mir-2,” on meenutanud selles klassis õppinud Jaano Inno.9 “Tunnid algasid tavaliselt sellega, et Jack pani grammofonile Bachi või Mozarti plaadi. Ta laskis sellel veidi aega mängida, vaatas siis kõigile teraselt otsa ja röögatas: “Miks silm ei sära, raisk!” Olin saanud oma elu esimese tõelise õppetunni: ole kohal, mõtle, mida ja miks sa teed, ela!”

Õpilastel oli Jackiga muidugi huvitav.

“Oli kaks asja, mida Jack ei kasutanud: õpik ja klassipäevik,” meenutab Inno. “Veerandilõpu lähenedes tekkis juba teatud kõhedus, et mis nendest veerandihinnetest saab, kui meile pole seni mitte ühtegi hinnet pandud. Lõpuks see päev saabus. Jack astus klassi ette, võttis kätte klassipäeviku ja ütles: “Nad seal õpetajatetoas tahavad, et ma teile siia midagi kirjutaks. No ma siis kirjutan. Ütle, mis hinnet sa tahad,” hakates tähestiku järjekorras õpilasi ette võtma.”

Kui Loonde kaine oli, kirjutab üks teine selle kooli õpilane oma mälestustes 10, siis võis juhtuda, et ta oma klassiruumi sisse seatud raamatukogunurgast terve tunni jooksul nina välja ei pistnudki, ainult nohises seal.

“Aga kui ta oli kergelt besoffen — mida ta enamasti ka oli —, siis läks lõbusaks. Näiteks tunnikontrolle (tal olid need arvuti abil valmis tehtud ja lebasid seifis) jagas ta nii, et ronis jaluli tollesama seifi otsa ja saatis sealt külvaja elegantse käeliigutusega ühe patsahkami klassi suunas lendu.”

Igatahes on Loonde jätnud oma kustumatu jälje kogu 1980ndate Tallinna koolide arvutiõpetuse arengu loosse. Tema käe all tegi arvutiga esmatutvust terve põlvkond õpilasi, kellest hiljem on sirgunud insenerid, programmeerijad, Eesti idufirmade ja e-riigi võtmetegelased ja nii edasi.

Ent nii lai, kui Loonde haare Tallinnas 1980ndatel ka ei olnud, leidus siiski ka terve hulk muid kohti, kus arvutid ja õpilased kohtuda said.

Peeter Marvet näiteks meenutab, et tema käis tolleaegse Tallinna 2. Keskkooli ehk praeguse Reaalkooli 7. klassi õpilasena arvutiklubis JUTA ehk “Junõi Tehnik Avtomat”. See oli Tallinnas Raua ja Kreutzwaldi tänava nurgal asuvas majas, kus oli klass, aga ei olnud arvuteid. Ringi juhtis mees nimega Lev Moissejevitš Šuruht ning õpilased tegelesid seal peamiselt programmeerimiskeele PL/I õppimisega.

Kõigepealt kirjutasid nad oma koodi paberile, aga hiljem said ka ise käia näiteks Tihnikus ETVKLi arvutuskeskuses oma perfokaarte arvutist läbi laskmas. Teine koht, kus õpilasi arvuti juurde lubati, oli Endla tänaval ehituskomitees, seal olid lastele mõned õhtused ajad.

Šuruhti üks ideid oli luua üleliiduline perfokaartidel põhinev kirjasõprade klubi ning samade huvidega noori kokku viia, omamoodi perfokaartidel Tinder, nagu Marvet seda praegu meenutab. Tol ajal ideest suuremat asja ei saanud.

“Siis keegi ei uskunud sellesse, aga Šuruht oli lihtsalt nii palju oma ajast ees,” on Marveti kokkuvõte.

Liigu tagasi Tiigrihüppe loo juurde


8 (https://opleht.ee/2013/02/hea-opetaja-otsinguil/)

9 (https://juhtimisretk.ee/2019/01/16/kuidas-algas-minu-teadlik-eneseareng/)

10 (http://oravake.blogspot.com/2005/08/nostalgiilaenetel.html)