1980ndad tõid kiire arvutialase arengu ka Tallinna koolidesse. Sellest, mis 1980ndate esimeses pooles toimus, on vähe rääkida, aga 1980ndate keskpaigast jookseb Tallinna, koolide ja arvutite teemast punase niidina läbi üks nimi: Jaak Loonde ehk Jack, nagu teda kutsuti.
Loonde oli legendaarne õpetaja. Peaaegu igaüks, kes temaga on kokku puutunud, räägib lõputult hulgal lugusid tema õpetamismeetoditest, ekstsentrilisest iseloomust, suurest pealehakkamisest arvutite alal, aga teisalt ka väiksest viinaveast ja lõpuks tekkinud tülidest eri koolide juhtkondadega.
1970ndatel töötas ta Tallinna 1. Keskkoolis ehk praeguses Gustaf Adolfi Gümnaasiumis ja sellest ajast on pärit ka Loonde käsikirjaline pühendus oma tollasele õpilasele, ühele hilisemale Tiigrihüppe võtmetegelasele Peeter Oleskile. See kõlab nii:
Käed seljal, mõtlik pilk — rühid läbi elu.
Kiirel ja kärsitul sammul
Noor hommik sul kannul
Lööks püsti vana põlenud talu!Ei salli Sa valet! Vannud kurja!
Käed trotsiks ajad katkiste pükste tasku.
Seal leiad omaenese rõõmuks
et augu kõrvalt on püksid täiesti terved!Kuid maailm on loll ja rohkem kui loll
Ta ei näe ega taha näha Su vaimu.
Ainult lõhkist püksitagumikku
Milleks teha neile seda rõõmu!?Läks siis edasi, kuni on teed
Elu tuleb raske, kas väsinu teel?
Kuid tea:
mida suurem on armastus
seda suurem on valu
ja pettumus.Laane Jaak 6. lehekuu päeval 1971.
Ka Olesk ise on Loonde õpetajapäevi 1. keskkoolis hiljem meenutanud, kirjutades, et kooli direktor Helmi Viikholm võttis Loonde tööle ilmselt tingimisi, sest tolle tookord veel tsükliline alkoholism oli peidetamatu.
Loonde jälg Eesti arvutiõpetuse loos
“Enne meid oli ta langetanud metsa, varemini luges ta TPedIs afiinset geomeetriat, mida meie gümnaasiumikursus ei sisaldanud. Ta sai kiiresti õpilastele väga lähedaseks, sest ta armastas oma ainet ja meidki ning alustas matemaatikakabineti sisustamist,” kirjutas Olesk.8
1980ndate keskpaigaks oli Loonde jõudnud õpetajaks Tallinna 3. Keskkooli ehk praeguse nimega Tallinna Lilleküla Gümnaasiumisse. Just selles koolis avati 1985. aastal üks Eesti esimesi, kui mitte kõige esimene informaatikakallakuga klass, mille vedajaks oli loomulikult Loonde.
“Meie klassiruum oli pigem nagu üks korralik garaaž, mida küttis viie külmkapi suurune arvuti Mir-2,” on meenutanud selles klassis õppinud Jaano Inno.9 “Tunnid algasid tavaliselt sellega, et Jack pani grammofonile Bachi või Mozarti plaadi. Ta laskis sellel veidi aega mängida, vaatas siis kõigile teraselt otsa ja röögatas: “Miks silm ei sära, raisk!” Olin saanud oma elu esimese tõelise õppetunni: ole kohal, mõtle, mida ja miks sa teed, ela!”
Tallinna 3. Keskkooli matemaatikaõpetaja Jaak Loonde õpetab VII klassi õpilasi Edesi Linnarit (vasakul) ja Rene Matveid arvutit kasutama. Foto: Rahvusarhiiv
Õpilastel oli Jackiga muidugi huvitav.
“Oli kaks asja, mida Jack ei kasutanud: õpik ja klassipäevik,” meenutab Inno. “Veerandilõpu lähenedes tekkis juba teatud kõhedus, et mis nendest veerandihinnetest saab, kui meile pole seni mitte ühtegi hinnet pandud. Lõpuks see päev saabus. Jack astus klassi ette, võttis kätte klassipäeviku ja ütles: “Nad seal õpetajatetoas tahavad, et ma teile siia midagi kirjutaks. No ma siis kirjutan. Ütle, mis hinnet sa tahad,” hakates tähestiku järjekorras õpilasi ette võtma.”
Kui Loonde kaine oli, kirjutab üks teine selle kooli õpilane oma mälestustes 10, siis võis juhtuda, et ta oma klassiruumi sisse seatud raamatukogunurgast terve tunni jooksul nina välja ei pistnudki, ainult nohises seal.
Tallinna 1. Keskkooli õpilased õpetaja Jaak Loonde juhendamisel arvutipraktikumil. Foto: Rahvusarhiiv
“Aga kui ta oli kergelt besoffen — mida ta enamasti ka oli —, siis läks lõbusaks. Näiteks tunnikontrolle (tal olid need arvuti abil valmis tehtud ja lebasid seifis) jagas ta nii, et ronis jaluli tollesama seifi otsa ja saatis sealt külvaja elegantse käeliigutusega ühe patsahkami klassi suunas lendu.”
Igatahes on Loonde jätnud oma kustumatu jälje kogu 1980ndate Tallinna koolide arvutiõpetuse arengu loosse. Tema käe all tegi arvutiga esmatutvust terve põlvkond õpilasi, kellest hiljem on sirgunud insenerid, programmeerijad, Eesti idufirmade ja e-riigi võtmetegelased ja nii edasi.
Arvutiklubi JUTA ja Lev Moissejevitš Šuruht
Ent nii lai, kui Loonde haare Tallinnas 1980ndatel ka ei olnud, leidus siiski ka terve hulk muid kohti, kus arvutid ja õpilased kohtuda said.
Peeter Marvet näiteks meenutab, et tema käis tolleaegse Tallinna 2. Keskkooli ehk praeguse Reaalkooli 7. klassi õpilasena arvutiklubis JUTA ehk “Junõi Tehnik Avtomat”. See oli Tallinnas Raua ja Kreutzwaldi tänava nurgal asuvas majas, kus oli klass, aga ei olnud arvuteid. Ringi juhtis mees nimega Lev Moissejevitš Šuruht ning õpilased tegelesid seal peamiselt programmeerimiskeele PL/I õppimisega.
Kõigepealt kirjutasid nad oma koodi paberile, aga hiljem said ka ise käia näiteks Tihnikus ETVKLi arvutuskeskuses oma perfokaarte arvutist läbi laskmas. Teine koht, kus õpilasi arvuti juurde lubati, oli Endla tänaval ehituskomitees, seal olid lastele mõned õhtused ajad.
Šuruhti üks ideid oli luua üleliiduline perfokaartidel põhinev kirjasõprade klubi ning samade huvidega noori kokku viia, omamoodi perfokaartidel Tinder, nagu Marvet seda praegu meenutab. Tol ajal ideest suuremat asja ei saanud.
“Siis keegi ei uskunud sellesse, aga Šuruht oli lihtsalt nii palju oma ajast ees,” on Marveti kokkuvõte.
Yamahad
1980ndate teisel poolel hakkas üle Eesti tekkima arvuteid nii koolidesse kui ka muudesse paikadesse, kus õpilased said nendega kokku puutuda. Asutustel olid arvutuskeskused, siia-sinna tekkisid klassid Agatide, Korvetide ja muude masinatega, mis tollal saada olid.
On aga üks arvuti, mida meenutavad õpilased üle terve Eesti ning mida oli toonases mõttes Eestis tõesti palju: Yamaha MSX.
Paljude 1970ndate keskpaigas sündinute jaoks oli tegemist esimese personaalarvutiga, millega nad lähemalt kokku puutusid, ning Yamaha oli 1980ndate arvuti kohta väga tubli. Tal oli värviline ekraan, Z80 protsessoril põhinenud arvuti oli mõistlikult kiire, temaga sai lisaks programmeerimisele ka joonistada, muusikat teha ja mängida, tal oli disketiseade ning teda sai ka teistega võrku ühendada.
Yamahad Tallinnas, Tartus ja Pärnus
Yamaha arvuteid tarniti Nõukogude Liidu koolidele tuhandeid ja neist said oma osa ka Eesti koolid. Näiteks olid just need Yamahad 1980ndate lõpus Tartu Vanemuise tänava õppehoone keldrikorrusel (Margus Liiv pani omavahel võrku ühendatud Yamahad lausa sümfooniaid esitama), aga ka mitmel pool Tallinnas. Tolleks hetkeks oli Jaak Loondel Luise tänaval Yamahadega arvutiklass, kus noored käisid programmeerimist õppimas, aga kui Loonde parasjagu ei vaadanud, siis muidugi mängimas.
Ka Tartus leidus Yamahasid. “1986. aastal muukisime sõpradega lahti Vanemuise tänava arvutiklassi ukse, et saaksime natukenegi kasutada 8-bitiseid Yamaha MSX personaalarvuteid,” on meenutanud Daniel Vaarik.11 “Üks tüüp pidi kogu aeg valves olema, ja kui ta ühel hetkel jooksuga mööda koridori tuli, siis oli selge, et tuleb arvutid ülepeakaela kinni panna ja uks lukku lajatada. Selleks hetkeks, kui mõni õppejõud kohale jõudis, leidis ta meid ülepingutatult tüdinud nägudega aknalaual jalga kõigutamas.”
Eesti krüptograafiateadlane Helger Lipmaa näiteks õppis toona Lydia Koidula nimelises Pärnu 2. Keskkoolis (praegu Pärnu Koidula Gümnaasium) ning neil moodustus Yamaha-huvilistest lausa omaette seltskond, kellest nii mõnedki on hiljem arvutialale tööle suundunud.
Mängude kirjutamine
Mängimine oli Yamahadel nii populaarne tegevus, et Eesti kooliõpilased hakkasid ka ise suurel hulgal mänge kirjutama. Näiteks on praeguseni internetis üleval Lipmaa tehtud mäng “O’Connor among The Falling Walls”, aga samalt lehelt leiab ka teisi Eestis tehtud mänge nagu “Phobos” ja “Adventurer: King of England”.12
Osaliselt Yamahade pealt kasvas välja ka mängufirma Bluemoon Interactive, mille üheks tuntumaks mänguks jäi 1992. aastal valminud “SkyRoads”. Bluemooni kõige suuremaks saavutuseks Eesti IT-ajaloos on aga see, et just siit sai alguse koostöö hilisemate Skype’i asutajate Jaan Tallinna, Ahti Heinla ja Priit Kasesalu vahel. Just Heinla oli see, kellel oli 1988. aastal Jaan Tallinnaga kohtudes juba varnast võtta programmeerimiskogemus Yamaha MSXide peal.
Mõned aastad tagasi kogus kunstimuuseum KUMU toonased teosed kokku näitusele “RAM. Eesti varane arvutikunst”.
8. Hea õpetaja otsinguil, Õpetajate Leht, 2013 9. Kuidas algas minu teadlik eneseareng, JuhtimisRetk, 2019 10. Nostalgiilaenetel..., Hajevil heietusi, 2005 11. Daniel Vaarik Masinate poolt kasvatatud inimesed, Memokraat, 2010 12. Helger Lipmaa's MSX Page
