Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega

Nõustun
Raportisse

Tehnoloogiatrendide ülevaade haridusrahvale

Leitud: 0 tulemust

Juku

Kuna arvutiõpetusse ilma arvutita ei olnud kellelgi – erinevalt Andrei Jeršovist – erilist usku, sai Eesti NSV valitsusele ühel hetkel selgeks, et koolidele peavad tekkima oma kooliarvutid. Selleks moodustati Eestis keskkomitee otsuse tuules kohalik kooliarvutiprojekt ning kutsuti pädevaid asutusi üles esitama oma ettekujutust Eesti NSV kooliarvutist.

Pakkujaid tuli konkursile kolm: Tartu Riiklik Ülikool (arvuti nimega Tartu), Sideministeeriumi Arvutuskeskus (arvuti nimega Entel) ja Küberneetika Instituut. Viimastega hüppas paati ka Tallinna Polütehnilise Instituudi rektor Boris Tamm, kes oli varem olnud Küberneetika Instituudi asedirektor ning kellest sai kiiresti üks Jukude projekti suurimaid toetajaid.13 Kogu Jukude projektist on põhjalikult kirjutanud Laur Kanger oma doktoritöös “Domestic PC Production in the Soviet Baltic States 1977-1992”, millele Jukude tootmislugu kirjeldades siinkohal ka toetume.

1985. aasta 12. mail kogunesid Tallinnas kokku mitme ministeeriumi, plaanikomitee, kommunistliku partei ja haridussektori, samuti Küberneetika Instituudi ning arvutite ühe võimaliku tootja, tehase RET esindajad. Instituut käis sellel koosolekul välja viis kooliarvuti kriteeriumi, milleks olid töökindlus, madal hind, lihtsus, laiendatavus ning ühendusvõimalused teiste arvutitega. Samuti tõid nad välja oma prototüübi: Inteli 8080 protsessori Nõukogude analoogil põhinev masin, millel oli 16 KB ROM, 64 KB RAM ja mustvalge ekraan. Mäluseadmena oli kasutusel tavaline kassett, programmeerimiskeeltest olid arvutis BASIC ja assembler, samuti oli arvutil tarkvara nagu tekstitöötlus ja muu säärane.

Arvutile oli hiljem võimalik juurde lisada võrguseade, printer ja disketiseade ning kogu projekti eesmärk oli ehitada mitte tipparvuti, vaid piisavalt hea masin, mille saaks kiiresti tootmisesse anda.

Just Jukud olid ka teadaolevalt esimesed arvutid, millel oli eestikeelne klaviatuur. Juku väljatöötamise juures olnud akadeemik Ülo Jaaksoo on hiljem meenutanud, et töörühmal kerkis üles küsimus, milline peaks eestikeelne klaviatuur üldse olema ning kuhu näiteks õ-täht paigutada tuleks. Varem ei olnud keegi pidanud selle peale mõtlema. Igatahes, kõige selle tulemusena kinnitas Eesti NSV Informaatika Nõukogu ka esimese eestikeelse klaviatuuri standardi.

Küberneetika Instituudi disain kiideti heaks ning mõne kuu jooksul lubasid nad töötava prototüübi valmis ehitada. Ministrite Nõukogu ja Teaduste Akadeemia asusid samal ajal korraldama tootmist, saates Moskvasse kirju palvega lubada alustada Jukude masstootmist RETi tehases.

Küberneetika Instituudi erikonstrueerimisbüroo pidas sõna ning poole aastaga oligi töötav Juku prototüüp valmis.

1986. aasta aprillikuust on pärit Vikerraadio arhiivis olev meeleolukas uudisklipp sellest, kuidas ajakirjanik Hubert Veldermann käis Juku katsepartiid vaatamas. Kogu viieminutiline klipp käib Juku piiksumise saatel, arvuti mängib raadiokuulajale nii “Gaudeamust” kui ka “Rongisõitu”.

“Nii tervitab meid esimene seeriatootmisest tulnud koolide väikearvuti Juku,” alustab Veldermann oma reportaaži ja jätkab: “Justkui üleöö on kerkinud siia Kadaka tee lõppu mäekalda alla endiste prügimägede kohale madal pikk hoone toreda arhitektuuriga, kuhu sisustati täiesti automatiseeritud töökoda väikearvutite masstootmiseks.”

Erikonstrueerimisbüroo juhtivad konstruktorid Tõnu Tõnspoeg ja Tõnu Arulaane räägivad klipis, kuidas kõigest veerand tunniga teevad kaheksa kiiresti liikuvat manipulaatorit trükkplaadi valmis ja põhimõtteliselt võiks kohe praegu arvutite masstootmisega pihta hakata.

Aga siis algasid probleemid.

Esiteks selgus, et niigi läänest maha jäänud Nõukogude elektroonikatööstus (Jukudesse mõeldud protsessoridisaini oli Intel välja toonud juba 1974. aastal) ei suutnud tarnida komponente ei piisavas koguses ega piisava kvaliteediga. Kõige parema kvaliteediga komponendid sai endale sõjatööstus ning teised pidid leppima madalamakvaliteediliste osadega, kui neid üldse jätkus.

Jukude protsessorid olid ebastabiilsed ja ei tahtnud tihti üldse töötada. Mäluseadmena kasutuses olnud kassetid olid aeglased ja ebakindlad, hiljem kasutusel olnud Bulgaaria kettaseadmed aga olid oma kehva töökindluse poolest lausa kurikuulsad. Arvuti oli algselt mõeldud metallkorpusesse, aga hiljem vahetati see peamiselt hinna ja tootmisprotsessi tõttu  plasti vastu välja, mis omakorda muutis Jukude jahutusvõimet ja seegi tekitas probleeme.

Küberneetika Instituut alustas tootmisläbirääkimisi RETiga ning ka teise asutusega: Kuusalu kolhoosi juures tegutsenud kuulsa elektroonikatsehhiga Estron. Plaan oli Juku masstootmisesse anda 1986. aasta suveks. Esimesed 500 arvutit pidi tootma Estron, edasi pidi tootmine jätkuma hoopis suuremas mahus RETis. Aga mida ei olnud, oli keskvõimude luba ja masstootmiseks vajalikud komponendid.

Aeg muudkui venis. 1986. aastast sai 1987, küsimus kerkis üles ka Mihhail Gorbatšovi Eesti-visiidi ajal 1987. aastal, aga olukorras, kus Nõukogude Liidus käis agaralt ka teiste kooliarvutite nagu Agat, Korvet ja BK-0010 tootmine, ei jätkunud kõrgemates sfäärides Jukule piisavalt tähelepanu.

Ühel hetkel tootis Estron valmis esimese katsepartii 100 Jukuga. Kuna kolhoos ei allunud kesksele planeerimisele ja oli oma otsustes võrreldes suurte tehastega suhteliselt vaba, siis sai selle väiksegi koguse tootmine niimoodi võimalikuks.

Tollal Estronis töötanud Toomas Veersoo meenutab, kuidas tema ülesandeks oli neid katselisi Jukusid testida ja need tööle panna. Jukude trükkplaat ja mehhaanikadetailid tehti kohapeal, osa komponente tuli väljastpoolt. Klaviatuure polnud kusagilt võtta, niisiis olid esimeste Jukude klaviatuuriks raamatupidajatele mõeldud lauakalkulaatorite klaviatuurid, millele olid uued plastmassist nupud tehtud.

“Elektroonikatsehh monteeris arvutid kokku ja siis nad tulid kõik minu laua peale tagasi, ma pidin nad üle testima ja käima saama. Iga üksiku eksemplari,” räägib Veersoo.

See osutus päris suureks väljakutseks. Jukude trükkplaat oli kahepoolne, rajad jooksid ühelt poolt plaati läbi aukude ja jätkusid teisel pool. Juhtivuse saavutamiseks olid plaadid galvaniseeritud, aga tehnoloogia oli kehv ja igal plaadil vähemalt kolm-neli auku ei töötanud korralikult. Veersoo ülesandeks oli katkised augud üles leida ja korda teha, aga igal plaadil oli üle 1000 augu!

Samuti valmistasid probleeme mälud, mis ei tahtnud töötada, aga tagantjärgi mõeldes võis põhjus olla ka selles, et Estronis ei teatud tollal, kuivõrd kardavad sellised komponendid staatilist elektrit.

“Meil ei olnud korralikke maandusmatte, jootekolvid olid maandamata ja seetõttu ilmselt sai suur osa vigadest alguse staatilisest elektrist. Mälud olid staatilisele elektrile eriti tundlikud,” räägib Veersoo. “Täiesti võimalik, et osa nendest kividest lasime ka ise staatilise elektriga kohapeal läbi.”

Tootmisraskused olid üks asi, aga põhjusi oli ka muid. Igatahes otsustas Estron edasisest Jukude tootmisest loobuda, samuti hüppas alt ära RET.

Jukudest oli tollal juba nii pikalt räägitud ja nad oli nii pikalt kogu aeg kohe-kohe tulemas olnud, et mõnedel inimestel sai villand ja nagu nõukogude ajale kohane, otsustasid nad endale ise Jukud ehitada. Nii hankis kunagi Estronis töötanud Villu Praks endale kas 1988. või 1989. aastal vanade Estroni tuttavate kaudu kolm Juku trükkplaati, töö juurest arvutuskeskusest ja sõbra töö juurest Teaduste Akadeemiast sai muid komponente. Veidi nikerdamist ja õige pea oligi Praks koos vend Uku Praksiga oma kodus laua peal täitsa korraliku Juku kokku pannud. Kõik kolm Prakside ehitatud Jukut hakkasid tööle ja töötavad ilmselt veel tänaseni. Naljakal kombel ei olnud Prakside Jukude sees mitte Inteli protsessorite Nõukogude analoogid, vaid päris Inteli protsessorid.

“Nii et Eestis on olemas vähemalt kolm “Intel Inside” Juku arvutit,” naerab Villu Praks praegu. “Ma ajasin talle veel paar aastat tagasi korraks hääled sisse ja siis viisin ära Tartusse arvutimuuseumi,” räägib ta.

Aga nagu selliste asjadega ikka oli Villu Praksi kolmel Jukul Eesti arvutiloole ka oma jälg. Ühest tema pojast sai Juku tõttu arvutiinimene. Uku Praksi üks poeg on täna Helsingis Aalto ülikoolis abiprofessor ning Uku Praksist endast sai sai 1990ndate alguses  üks Eesti esimesi arvutiõpetajaid. Muu hulgas on ta välja andnud CDsid seentest ja ravimtaimedest; üle 700 tema tehtud foto tutvustavad Eestit Google’i kaartidel.

Pärast Eesti võimuladviku järjekordseid jõupingutusi ning läbi oskusliku Nõukogude bürokraatia keerdkäikude navigeerimist saabus lõpuks otsus, et Jukusid hakkab tootma Narva tehas Baltijets. 1988. aastaks plaaniti tootmismahuks 200 eksemplari, 1989. aastaks juba 1000.

Projekt läkski töösse. Jukud said endale kassettide asemel juba mainitud kurikuulsad Bulgaaria kettaseadmed, komplekti lisandus ka Epsoni printer ning pärast veel mitmesuguseid bürokraatlikke takistusi oli Baltijets lõpuks 1989. aastal valmis esimesed Jukud tootmisesse andma. Selleks ajaks oli Juku prototüübi valmimisest möödas neli aastat ja juba algselt vananenud arvuti oli selleks ajaks juba täiesti lootusetult iganenud.

Kuna aga Eesti koolid olid arvuteid nii kaua oodanud, kujunes Jukude saabumisest ikkagi märgiline sündmus.

“Küllap on 1989/90. õppeaasta Eesti koolielus mitmeti tähelepanuväärne,” kirjutas sel puhul Õpetajate Lehes Tiina Jürisson, kellest oli vahepealsete aastate jooksul saanud Eesti Hariduse Arenduskeskuse arvutiõpetuse peametoodik. “Üks tähtsündmus on kahtlemata esimese eesti kooliarvuti Juku jõudmine Eesti kooli. Häbiväärselt kaua oleme seda oodanud.”

Olukord koolides oli selleks ajaks üsna kurb. Paljudes koolides oli informaatika õpetamine üldse katkestatud, õpetajad olid kas vahetunud või mitme aasta tagustel kursustel õpitu ära unustanud, koolides oli läbisegi nii Nõukogude Liidu kui muude maade arvutitoodangut, osal venekeelne, osal inglisekeelne tarkvara.

Jukudega oli kaasas 168 lehekülje paksune eestikeelne juhend, samuti oli komplektis kuvar, kahepoolne kettaseade, printer, hiir ja kümme ketast. Arvutis olid programmeerimiskeeltest assembler, Pascal, Basic ja Fortran, kontoritarkvarast tekstiredaktor Wordstar, andmebaasisüsteem DBase II, tabelarvutusprogramm MultiPlan ja graafikaprogramm, mis võimaldas joonistada mustvalgeid kujundeid ja neid ka printida. Arvutiga oli kaasas ka “Ussikese” mäng.

Juku Ussikese mäng

Paljudes koolides haarasid Jukudega initsiatiivi muidugi õpilased, sest õpetajad kas ei tahtnud, jõudnud või tihti ka ei osanud.

Näiteks 1990ndate alguses Paides koolis käinud Toomas Kordemets meenutab, et tema koolil olid juba 1980ndate lõpus olemas mõned Agatid, kuid kui ühel päeval ilmselt 1980. aastal Jukud saabusid, tundusid need õpilastele palju ägedamad.

Arvutid pandi üles ühte kooli kõrval asuva ühiselamu tühja ruumi, sest koolis neile klassi ei jagunud. Eestoas oli Agatidel niinimetatud mängukoobas, kus nooremad õpilased mängimas käisid, ning tagatoas tegelesid Kordemets ning mõned arvutiaktivistidest sõbrad Jukudega.

Ühel hetkel andsid nad välja otsast lõpuni Jukudel kujundatud ja valmistatud kooli ajalehte Nüra ehk “nüri jura” — trükkisid nõelprinteritel igale keskkooliklassile ühe eksemplari välja ja jaotasid need laiali.

Aastatel 1989—1991 tootis Baltijets koolidele 2000 Juku arvutit. Neist 300 läks juba esimese aasta jooksul katki ja neid ei õnnestunudki varuosade puudumise tõttu parandada. Vähemalt pooled arvutitest nõudsid igal aastal remonti ning Jukude komplekti kõige vastupidavamaks osaks kujunes Epsoni printer, mida müüdi järelturul veel aastaid pärast seda, kui Jukud ise olid ammu vanarauaks muutunud.

Liigu tagasi Tiigrihüppe loo juurde


13 (https://era.ed.ac.uk/bitstream/handle/1842/16452/Kanger2013.pdf?sequence=2&isAllowed=y)