Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega

Nõustun
Raportisse

Tehnoloogiatrendide ülevaade haridusrahvale

Leitud: 0 tulemust

Suund Läände

“Sinna läksime Pihkva kaudu, vahepeal sõime,” meenutab Ross seda sõitu. “Moskvast tagasi Tallinna tulime absoluutselt ilma peatumata, ainult ühes suures ja rahvarohkes tanklas julgesime pissipeatuse teha.”

Väikeettevõte Kompuuter oli 1990. aastal Eesti hariduselu jaoks ülioluline firma, sest just tema kanda oli kogu Jukude garantiiremont. Jukude töökindlus oli väga kehv ning Kompuutril tööd jagus, aga seda oli tollal ülimalt raske teha. Arvutite remondijärjekorrad venisid nädalate-, isegi kuudepikkuseks ja tihti tuli ette, et neid ei saanud üldse remontida, sest varuosi lihtsalt polnud. Kogu asi tipnes sellega, et Ross pidi kirjutama 1992. aasta 29. augusti Õpetajate Lehte sisuliselt vabanduskirja, et nad pole suutnud oma tööd teha. Jukud olid kehvad ja juba algusest peale moraalselt vananenud, kirjutas ta.

“Paraku seisime tol ajal sundvaliku ees: kas tarnida koolidesse 2000 oma või 100 lääne arvutit,” seisab Rossi kirjutises. “Vabandame kõigi nende Juku omanike ees, kes ei ole saanud meilt loodetud abi. Suuremalt jaolt on see olnud tingitud osade totaalselt halvast kvaliteedist, mitte meie oskamatusest või laiskusest. Edaspidi tuleb kõigil valmis olla Jukude massiliseks mahakandmiseks, kuna need on koostatud idanaabri elektroonilistest elementidest ja — mis veel hullem — Bulgaaria väga kehva kvaliteediga kettaseadmetest.”

Täna ütleb Ross, et Jukude kehva kvaliteedi algpõhjused peitusid Nõukogude Liidu tööstuspoliitikas. Parima kvaliteediga osad ja seadmed eraldati sõjatehastele, natuke kehvemad tööstusettevõtetele ning alles kõige viimased partiid läksid niinimetatud rahvatarbekauba valmistamiseks. Just sellesse viimasesse gruppi kuulusid ka Jukud.

Selleks ajaks oli aga kõigil selge, et Jukudega on lõpp ja arvutiklasse tuleb hakata sisustama palju moodsama tehnikaga. Kogu protsess oli alanud juba palju varem, siin-seal koolides olid kusagilt välja aetud, välismaa sõpradelt annetusena saadud või lihtsalt kokku hangitud ja sehkendatud masinad. Taasiseseisvuvas Eestis ja lagunevas Nõukogude Liidus kinnitasid kanda ärimehed, kes olid vägagi valmis koolidele uusi moodsaid arvuteid müüma, kasvõi kümnete kaupa.

1990. aasta sügisel toimus Tallinnas Pirita tee Sinises paviljonis näitas “Õppetehnika ‘90”, kus olid väljas nii arvutid kui ka muu tolleaegne moodne koolitehnika, samuti modemid ja tarkvara. Eestlased käisid seal uudistamas, aga hinnad olid kõrged ja tuju pärast näituse külastamist halb.

“Nüüd on need ilusad asjad meie silme alt jälle ära viidud — näituseeksponaadid nimelt — ja elame vaikselt endistviisi edasi,” alustas oma ülevaateartiklit näitusest Õpetajate Lehe ajakirjanik ja jätkas: “Muidugi, lootus jääb, kui ministeerium leiab kõva raha, jõuab ehk tulevikus midagi ka koolidesse. Kaubapakkujad loodavad sedasama, nemad ju äri peal väljas.”

Ajad olid juba vabamad. Tollane haridusminister Rein Loik lõikas näitust avades läbi juba sinimustvalge lindi (”rahvusvärve kasutatakse nüüd igal pool, aga neid tseremoniaalseks katkilõikamiseks pakkuda tundub allakirjutanule küll sobimatu!” torkas Õpetajate Leht) ning kohal oli hulk tegijaid nii Eestist kui läänest.

Mati Fischer Tartu ülikoolist andis ülevaate näitusel olevast arvutitehnikast, mida tasuks osta. Baltijets pakkus Jukusid väga odavalt, 6500 rubla eest, ja nagu selgus, siis ainuüksi komplektis oleva printeri oleks võinud kohe komisjonipoodi müüki panna ja selle eest rohkem raha saada, kui terve komplekt maksis. Looduskaitse Insenerikeskus pakkus modemeid, vast loodud Baltic Computer Systems tarkvara koos päris litsentsidega, ARONET aga tutvustas arvutil teksti, pildi, inimhääle ja muusika ühendamise võimalusi.

Leo Võhandu sikutas taskust välja ekraaniga ja programmeeritava mikroarvuti, mis olla maksnud vaid 2500 Rootsi krooni, ning kinnitas, et Stockholmist võib saada ainult 400 dollari eest korralikke AT tüüpi arvuteid.

“Nii palju raha, ka kursiga 1 dollar võrdub 20 okupatsioonirubla, peaks haridusministeerium ometi valuutaoksjonitelt suutma osta!” avaldas Võhandu lootust ning see idee pälvis koosolijailt näituseseminaride ainsa aplausi.

Tegelikult kerkis näitusel avalikkuse ette aga veel üks infokild, mille tõttu vaid mõned nädalad hiljem Ross ja Veges end Moskva ja Tallinna vahelt Ikarus-bussist leidsidki. Nimelt selgus seal, et USA suurkorporatsioon IBM ja Nõukogude Liit on teinud mingisuguse kokkuleppe, mille tulemusena IBM annetab, annab või müüb soodushinnaga (see jäi segaseks) Nõukogude Liidule 20 miljoni dollari väärtuses arvuteid, lausa 5000 klassikomplekti. Iga komplekt koosnes kümnest arvutist, igaühel VGA-värvimonitor ja 3,5-tolline disketiseade. IBM pidi ise väga rangelt kontrollima, kuhu ja millistesse klassidesse arvutid üles lähevad, küllap kartsid nad, et hinnaline saadetis hajub Nõukogude süsteemis lihtsalt ära, ilma et õpilased sellest midagi näeks või kuuleks.

Sündmused hakkasid aga kiiresti arenema ning vaevalt mõned nädalad hiljem olidki Ross ja Veges Moskva poole teel, et arvutid Tallinna ära tuua. 17. detsembril 1990 toimus Tallinnas Luise 36 esimese IBMi arvutiklassi pidulik avamine.

“Avamisel viibis tähtsaid isikuid,” kirjutas Õpetajate Leht ja see vastas kahtlemata tõele.

Tallinna klassi olid saabunud avama Nõukogude Liidu Hariduskomitee esimehe esimene asetäitja Feliks Peregudov ja IBMi esindaja Jacques Dawans.

“Täna hommikul nägin Tallinna kaunist vanalinna,” rääkis Dawans kokkutulnutele. “Oleksin nagu jalutanud läbi teie mineviku. Nüüd, pärastlõunal, toimub sündmus, mis hakkab mõjutama teie tulevikku. Unistus saab tõeluseks.”

Tallinnas avatud klass oli terves Nõukogude Liidus teine selline ning Peregudov teatas, et plaanid on suured: järgmise pooleteist aasta jooksul ehitab Nõukogude Liit välja 5000 sellist klassi ning hiljeb hakkab ise IBMi tehnoloogiaga arvuteid tootma, 100 000 tükki aastas.

“On arvatud, et see on liiga kallis, kuid ma ei tea ühtki maad, kes oleks laostunud sellest, et pani liiga palju raha haridusse,” teatas Peregudov. “Kokkuhoid hariduses annab ennast järgmiste põlvkondade juures rängalt tunda.”

IBM müüs arvuteid Nõukogude Liidule “väga odavalt”, nagu leht kirjutas. Ühe komplekti hind koos tarkvara, väljaõppe ja teenindusega oli 1400 dollarit. Poliitiline segadus oli juba õhus, aga Peregudov oli optimistlik ning ütles, et sõltumata Eesti tuleviku poliitilistest suundumustest, jääb koostöö Nõukogude Liiduga edaspidigi kõigis valdkondades tihedaks ja omavahelisi majandusarveid jõuab klaarida ka pärastpoole. Eesti iseseisvumiseni jäi sel hetkel veel kaheksa kuud.

Umbes sellesse aega jääb aga veel teisegi uhiuute IBMi arvutitega klassi teke Tallinnas, mille saamisloo puhul jäävad asjaosaliste mälestused veidi segaseks. Klass seati sisse Tallinna Tallinna Kesklinna Koolidevahelise Õppekeskuse majja Tartu maanteel, valuutapoe kõrval.

Keskust juhtis Mari Suurväli, kes meenutab, et ameeriklaste IBM pakkus ühel hetkel Nõukogude Liidule arvutiklasse ja õppekeskuse õppealajuhataja käis Alma-Atas selleteemalisel seminaril.

“Ta tuli tagasi ja rääkis, et nüüd peaks see arvutiklass tulema, aga äkki me selle anname hoopis kellelegi teisele ära,” meenutab Suurväli. “Aga mina läksin kohe ministeeriumisse Loigu juurde, et klassi meile saada.”

Loik oli Suurvälja vana tuttav EÜE aegadest ja Suurväli meenutab EÜE tekitatud suhtlusringi tänaseni hea sõnaga. Suurväli ja Loik olid minevikus koos käinud kahenädalasel EÜE preemiareisil Indias ning sealt peale teadsid teineteist. Igatahes läks hästi, õppekeskus saigi endale IBMid, mis kohe ka klassi üles pandi, ning edaspidi olid arvutid hõivatud kella kaheksast hommikul kella kümneni õhtul.

Just selles õppekeskuses sai oma esimesed arvutikasutamise kogemused ka praegune TalTechi IT-teaduskonna dekaan Gert Jervan. Ta oli Lasnamäe poiss ja kuna koolis arvuteid polnud, käisid nad arvutiasjandust õppimas just Tartu maantee keskuses. Esimesel aastal olid kasutada Vene arvutid, millega sai Basicus programmeerida, aga õige pea saabusidki IBMid. Klassiserver oli kõvakettaga 286, õpilaste arvutid olid ilma kõvakettata.

“See oli kolossaalne hüpe, sest neil oli värviline monitor, korralik klaviatuur, kõik käis inglise keeles, DOS jooksis seal peal,” räägib Jervan.

 

 

Tema ja ta pinginaaber kolisid selle peale õppekeskusesse sisse. Nad rääkisid koolist ühe päeva nädalas täiesti vabaks (eesti keele õpetajale lubasid, et loevad läbi hulga raamatuid ja käivad end ette näitamas) ning istusid sel ajal edaspidi õppekeskuse arvutiklassis.

Klassi loomisega seotud inimesed ei suuda aga enam meenutada, kas see oli sellesama Nõukogude Liidu ja IBMi tehingu raames tekkinud klass, kas see tuli Tallinna koos Luise tänava klassiga kohe või mõnevõrra hiljem.

1990ndate esimene pool kujunes aga Eesti koolides arvutialaseks metsikuks lääneks, nagu Mart Laanpere seda perioodi praegu iseloomustab. Pilt oli väga kirju ning arvuteid hangiti, kust aga saadi: osteti, räägiti annetusena välja välismaistelt sõpruskoolidelt, saadi kingituseks firmadelt ja nii edasi.

Lõpuks kujunenud pilt oli üle Eesti väga ebaühtlane. Oli koole, kus arvutiklassid olid sisustatud väga moodsate masinatega, mis olid juba ka varustatud modemitega ja said üle maailma teistega sidet pidada. Oli aga koole, kus olid veel aastaid kasutusel Jukud, kus arvutiklassid koosnesid Nõukogude aja lõpu ja 1990ndate alguse eklektikast, ja muidugi oli koole, kus arvutiklasse üldse ei olnudki.

Taasisesisvunud Eesti haridusministeeriumi juures tegutses infotehnoloogia rakenduskomisjon, mida oli juhtima hakanud juba Jukude ootamise ajast tuntud Tiina Jürisson, ja see jagas koolidele arvuteid riigieelarve rahast, projektipõhiselt.

See, mis on projekt, oli aga üsna vaba määratlus ning kohati loominguline ülesanne.

Mart Laanpere meenutab, et tema Kolga kooli direktori ja arvutiõpetajana ühes isikus mõtles, et kuigi kõik küsivad PCsid, siis kus on kirjas, et tema ei võiks ministeeriumilt Mace küsida. Mõeldud, tehtud: Laanpere kirjutas projekti ja ministeerium eraldaski väikesele Kolga koolile raha kolme uhiuue Maci ostmiseks.

“Arvutiõpetajad tulid üle Eesti bussidega meie kooli ekskursioonile, et Mace vaadata,” meenutab Laanpere täna. “Teised elasid veel Norton Commanderi ajastus, aga meil olid täisvärvilised graafilised kasutajaliidesed.”

Üks Mac oli koolil juba tegelikult varasemast ajas olemas, 1992. aastal ajas Laanpere selle välja oma Soome tuttavate kaudu ja see oli lausa koos modemiga, et saaks Soomes asuva sõprusarvutiklubiga ühendust pidada.

Järgnevatel aastatel ilmus arvutiklasside sisustamise uudiseid koolidest kõikjal üle Eesti. Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi arvutiklassi aitasid sisustada rootslased, aga ka Eesti riik. Mulgimaa uhkeim arvutiklass tekkis Viljandisse Paalalinna gümnaasiumisse, mille arvutiõpetaja Raivo Ruut muutus sealkandis lausa omamoodi arvutiõpetuse staariks.

Liigu tagasi Tiigrihüppe loo juurde