Eesti üldhariduse ajaloos on tegelikult kaks tiigrit, mis on terve maailma tähelepanu köitnud. Esimene on muidugi hüppav tiiger, aga teine on uuema aja leiutis, programmeeriv tiiger.
See kõik algas autos, mis oli teel Tallinnast Pärnusse õpetajakoolitusele. Auto tagaistmel istusid Gustav Adolfi Gümnaasiumi haridustehnoloog Ingrid Maadvere ning Signe Ambre Tiigrihüppe sihtasutusest. Maadvere rääkis, kuidas tema on lastele juba maast madalast proovinud programmeerimist õpetada.
“Ma hakkasin Lasnamäe lasteaed-algkoolis töötades seda lastele õpetama,” räägib Maadvere praegu. “Kõigile väga meeldis, kõik said hakkama. Kuigi teadlased väidavad, et nii väikeste laste puhul on see äärmiselt keeruline, on mul teistsugused kogemused. Programmeerimine on koolis ainus asi, kus sa näed, kuidas laps päriselt mõtleb.”
Ambre kuulas Maadvere vaimustunud juttu ja küsis siis, et kas sellest võiks midagi suuremat saada. Miks ei võiks see olla üle-eestiline programm, kui Maadverel on materjalid olemas ja head kogemused edasi anda?
“Signe läks selle jutuga Tiigrihüppesse ja sealt see asi lahti läks. Mina pidin pärast kogu seda suppi sööma hakkama, mis ma seal auto tagaistmel kokku keetsin,” ütleb Maadvere.
Kas Eesti teeb 1. klassi lastest programmeerijad?
See “supp” läks lahti siis, kui Eesti otsustaski, et võiks Maadvere pakutud programmeerimisõpetust algklassilaste peal proovida. Projektile pandi nimeks ProgeTiiger ja plaan oli see, et kui mõni kool soovib, saab ta õpetamiseks vajalikud materjalid ja tuge ning siis vaadatakse, mis sellest välja tuleb. Ei midagi kohustuslikku, vaid kõik rangelt vabatahtlik.
2012. aasta septembri alguses aga korjas selleteemalise pressiteate üles USA portaal Ubuntu Life ja kirjutas artikli pealkirjaga “Computer programming will soon reach all Estonian schoolchildren” ehk “Programmeerimine jõuab varsti kõigi Eesti koolilasteni”. Kuigi artikkel seda otseselt nii ei ütle, võib sellest tõepoolest jääda mulje, et Eesti on otsustanud kõigile lastele 1. kuni 12. klassini programmeerimist õpetama asuda, ja see kõlas nii vägevalt, et uudis levis kulutulena üle maailma.
“Miks Eesti on asunud esimese klassi õpilastele programmeerimist õpetama,” oli peakiri Forbesis.
“Eesti teeb esimese klassi lastest programmeerijad,” kirjutas Wired.
“Eesti plaan kuueaastased programmeerima panna on geniaalne,” kirjutas populaarne Ränioru tehnoloogiablogi GigaOM.
Tegelikult ei olnud kusagil kirjas, et Eesti teeks selle lastele kohustuslikuks, aga kiirel internetiajastul, mil pealkirjadest kaugemale lugemine ei ole väga moes, polnud seda vajagi. Inimesed tegid ise järeldusi ning Tallinna hakkas kokku sõitma välisajakirjanikke, kes kõik tahtsid näha, kuidas me kuueaastasi programmeerima õpetame.
“Nad käisid meil koolis kogu aeg vaatamas, aga kuna GAGis me seda tegime ja teeme praegugi, siis seda polnud üldse probleem näidata,” ütleb Maadvere.
Kõigi nende uudiste peale sai programm aga korraliku hoo sisse, räägib praegu ProgeTiigrit juhtiv Kristi Salum. “Sest kui kõik juba räägivad, siis peaks ju ikka tegema ka.”
Ehkki ka tema oli alguses skeptiline. Nad töötasid Maadverega GAGis koos ja ühel päeval tuli Maadvere just Salumi juurde jutuga, et hakkame algklassidele programmeerimist õpetama.
“Mina ütlesin et ei, seda mina küll tegema ei hakka. See on nii keeruline ja raske, ei, ei, ei,” meenutab Salum. “Aga me alustasime sellise programminga nagu Drape. See on laste jaoks hästi lihtne, sest ta on visuaalne ja sa pead kujunditest asju kokku panema. Ma vaatasin, et ohoo, see on väga hea nuputamise ja loogilise mõtlemise arendamise koht, ja siis ma olin müüdud. Lastele tohutult meeldis ja ma sain sellest nii palju indu juurde.”
Nüüdseks on ProgeTiigri programm muutunud tunduvalt laiemaks, kui ta algselt mõeldud oli. Käivad koolitused, projekt on seotud ka robootika ja muu säärasega, samuti digikunsti, meedia ja isegi ohutusega.
“See on mõtlema õpetamine – laome müüri selleks, et edaspidi tehnoloogiaga tegutseda,” ütleb Kristi Salum, ProgeTiigri programmi juht.
