Tagantjärgi vaadates on võimalik arvutite ja arvutiõpetuse ajaloole Eesti koolides panna külge erinevaid olulisi teetähiseid ning erinevaid aastaid ühisnimetajate alla kokku viia.

1965 Nõo koolile antud arvuti oli algus. 1980ndatel toimus vabanemine ja siin-seal huvitav kiire areng. Koolidesse jõudsid informaatikatunnid, programmeerimisest pidi saama teine kirjaoskus, tekkisid Yamaha-klassid ning kümnendi teine pool kulges suure Jukude või mis-iganes-muude kooliarvutite ootamise tähe all. 1990ndate esimene pool oli metsik lääs ehk igaüks hankis arvuteid siit ja sealt, korda ja süsteemi oli vähe, aga samas toimusid just nendel aastatel paljud põnevad katsetused. 1990ndate teine pool läks suuresti Tiigrihüppe tähe all ehk kümmekond aastat toimunud areng sai tugevama raami ning konkreetsemad eesmärgid.

Arvuti ja internet on olemas. Mis edasi?

Sajandivahetuseks olid nii-öelda lihtsamad asjad suuresti tehtud. Eesti koolides olid arvutid ja kõik — või peaaegu kõik koolid — olid moel või teisel internetti ühendatud. Metsik lääs oli läbi, Tiigrihüppe avalikkuses kõige tuntum faas oli möödas ning võib esitada küsimuse, mille poolest on kooli-IT ajalukku läinud viimased kaks aastakümmet. Mis toimus aastatel 2000—2010 või, veelgi laiemalt, 2000—2020?

Paljud 2000ndate esimesel kümnendil Tiigrihüppe programmi juures tegutsenud inimesed ütlevad praegu, et nad peavad neid aastaid oma elutööks ja et kui üldse otsida kümnendit, mis Eesti koole tehnoloogia abil muutnud on, siis just aastad 2000—2010 on kahtlemata see aeg.

“Kui me vaatame, mis meil koroonaviirusega seoses 2020. aasta kevadel toimus ja kuidas üleöö mindi koolides distantsõppele üle, siis ma võin täie kindlusega öelda, et seda poleks saanud teha, kui me poleks omal ajal Tiigrihüppega sellele alust pannud,” ütleb praegune Kiili vallavanem Aimur Liiva, kes vedas aastatel 1997—2011 Tiigrihüppes õppematerjalide loomise suunda. Sedasama kinnitavad peaaegu kõik inimesed, kes neil aastatel Eesti koolide ja Tiigrihüppega kuidagi seotud olid.

“Ma olen mõelnud, et see oli vist üks minu suuremaid töid elus üldse,” meenutab Tiigrihüppe kunagine koolitusjuht Signe Piirsalu. “See oli väga võimas protsess.”

See, millest Liiva ja Piirsalu räägivad, on Tiigrihüppe niinimetatud teine faas, kus tähelepanu läks arvutite ostmiselt ja internetiühenduste rajamiselt palju enam sisule ja õpetajate koolitusele.

Tiigrihüppe projekti vedajad vaagisid tulevikku 2000. aasta maikuus Pärnu sanatooriumis Tervis, kui toimus Tiigrihüppe järjekordne aastakonverents. Algselt kolmeaastasena mõeldud programm oli läbi, kõige suuremad tulekahjud olid kustutatud ning ees seisis küsimus: mis edasi?

Muidugi ei olnud Eesti kool tehnoloogia mõttes selleks hetkeks mitte kuidagi “valmis” ning seda peegeldas ka valitsuse Tiigrihüppele antud järjekordne 35 miljonit krooni. Projektid käisid edasi ning seda, mida paremaks teha, leidus igal sammul.

Kuidas muuta õpetamist?

Sajandi vahetudes leidis aga oma uued väljakutsed ka Tiigrihüpe ning järk-järgult algas muutumine arvutite ja internetiühenduste hankimise projektist sisuliseks õpetamise muutumisele kaasaaitamise projektiks. Käivitus Tiigrihüppe teine faas nimega Tiigrihüpe Pluss.

Senisest palju rohkem rõhku hakati panema õpetajate koolitamisele ning õppematerjalide loomisele. Muidugi olid need mõlemad juba varemgi Tiigrihüppelt palju tähelepanu saanud. Mart Laanpere näiteks meenutab, kuidas tegi 1990ndate lõpus Tiigrihüppe rahadega lausa massiliselt õpetajate koolitusi, ja ta polnud ainus. Koolitustel osales tuhandeid ja tuhandeid õpetajaid, nii et 2001. aasta kevadeks võis numbreid kokku lugedes öelda, et 17 000 Eesti õpetajast on Tiigrihüppelt arvutialase algkoolituse saanud 10 900 õpetajat, kusjuures veel 2600 õpetajat on osalenud edasijõudnute kursusel.¹⁶ Samuti oli selleks hetkeks tellitud 61 nimetust õpitarkvara ning toetatud 172 arendus- ja koolitusprojekti.

Tiigrihüpe Pluss aga tõstis koolitused ja õpimaterjalide loomise võrreldes varasemaga palju rohkem fookusesse, ka programm ise muutus palju sisulisemaks ning selle läbiviimine professionaalsemaks.

“2001. aasta strateegias võtsid nad asju juba palju süsteemsemalt,” meenutab Laanpere. “Tegid kaardistusi, millised kvaliteetsed koolitused maailmas saadaval on, ja leidsid siis Inteli koolituse “Teach to the Future”, mis oligi sel ajal parim, mis maailmas üldse saada oli.”

Nii tegigi Tiigrihüpe Inteliga diili ja eestindas kogu selle 80-tunnise koolituse meie õpetajate jaoks ära. Intel toetas ettevõtmist 1,5 miljoni krooniga. Igas maakonnas oli kaks koolitajat ning masinavärk läks 2001. aasta kevadel suure hooga käima.

Arvutitarkust saab üle 10 000 õpetaja

“Kõik koolitajad pidid esmalt õppima täiskasvanukoolituse põhitõdesid, seal olid oma aruandlus, materjalid ja kõik selline,” räägib Laanpere. Järgmiste aastate jooksul läbis koolituse üle kümne tuhande Eesti õpetaja, kes õppisid nii arvuti kasutamist kui ka lõpuks seda, kuidas arvuteid sujuvalt ainetundidesse kaasata.

Keskendumist sisule peegeldavad üha enam ka Tiigrihüppe aastaraamatud. Kui veel 2000ndate alguses kõnelesid need peamiselt sellest, kui mitu arvutit kuhugi osteti või kuidas internetiühendusi ehitati, siis 2003. aasta raamatu sissejuhatuses näiteks on üheselt kirjas: “Samm-sammult on meie töö muutunud riistavarakesksest tarkvarakesksemaks ning laienenud ka koolist väljapoole. Aasta lõpuks jõudis Eesti koolides olevate arvutite arv tasemeni, mis lubab kõigis koolides informaatika tunde takistusteta läbi viia nii, nagu see on kohane ühele arenenud riigile.”

Muidugi osteti õpetajatele ja koolidele endiselt tehnikat, aga eraldi äramärkimist leiab asjaolu, et uue koolituse läbis 3500 õpetajat ning haridusportaalis Koolielu jõudis õpetajatele kasutamiseks ülespandud õppematerjalide hulk aasta lõpuks 4500 nimetuseni; portaali külastajate hulk lähenes juba miljonile. 2003. aastal loodi näiteks õpikeskkonnad “Noor loodusuurija”, “T-Algebra”, “Rahvakultuur”, “Põhikooli loodusainete uurimusliku õppe mudelid” ja mitmed teised.

Samamoodi kirjeldavad Tiigrihüppe tegevust järgnevate aastate kokkuvõtted. 2006. aasta kevadeks oli koolides 18 434 arvutit, neist internetiühenduses 16 689. Kõige paremas olukorras oli Võrumaa, kus oli püsiühenduses 99 protsenti koolides olevatest arvutitest. Kõige halvemas olukorras olid aga Läänemaa 84 protsendiga ning Tallinn ja Ida-Virumaa 87 protsendiga.

Mängu tulevad digitaalsed õppematerjalid

Nende aastate suurest koolitusprojektist ning Tiigrihüppe fookuse muutumisest kasvas aga välja selle perioodi kõige olulisem muutus Eesti koolide tehnoloogiakasutuses: õpetajad muutusid arvutite ja muu tehnoloogia kasutamisel nii palju osavamaks ja enesekindlamaks, et üle Eesti hakkas tekkima sadu, kui mitte tuhandeid erinevaid õpetajate endi kokku pandud digitaalseid õppematerjale. Kui Tiigrihüpe pööras nüüd palju enam tähelepanu riistvaralt sisule, tegid seda ka koolid ja õpetajad ning 2000ndate aastate esimest kümnendit jääbki iseloomustama terve hulk kõikvõimalikke projekte, programme, liikumisi ja algatusi, mille tulemuseks oli see, et paljude koolide paljudes tundides on arvuti nüüd nende iseenesestmõistetav osa, mitte eriline sündmus.

Juba 1999. aastal käivitus Tallinna Pedagoogikaülikoolis esimene õpetajatele mõeldud portaal Õpetaja Võrguvärav ning järgnevate aastate jooksul muutus see eri vaheetappe läbides Koolielu portaaliks, kuhu õpetajad said oma loodud materjale teistele kasutamiseks üles laadida.

Alguse said ka mitu väga oluliseks muutunud rahvusvahelist projekti, nagu eTwinning, internetti hakkas Tiigrihüppe toel tekkima kõikvõimalikke õpetamiseks mõeldud mänge ja keskkondi, nagu eesti keele õppimise mäng “Krihvel 2”, portaal “Tunne ametit”, “Jalgrattamäng”, algklasside ametimäng ja nii edasi.

See kõik polnud muidugi aga juhus ja sellel oli pikem eellugu.

Aimur Liiva läks Tiigrihüppesse tööle kohe selle alguses ning pidi hakkama tegelema õppematerjalide loomisega. Sel ajal, 1990ndate lõpus, oli asutuse tähelepanu veel kõvasti riistvara peal, aga see, et ainult arvutitest ei piisa, oli juba tollal selge. Niisiis asuski Liiva tegelema sellega, et arvutites oleks ka eestikeelset õpitarkvara ja arvuteid oleks võimalik võimalikult paljude ainetundide tegevustesse lihtsasti kaasata.

“Alguses oli see kõik utoopia,” räägib Liiva praegu. “Käisime mitu korda Inglismaal messil, inglastel olid oma CDd, vägevad õppematerjalid ja kogu see värk.”

Välismaal nähtu ajas inimesed ka Eestis kihevile. Tekkis tunne, et ka meil on sarnaseid asju vaja, ning alguses oli plaan, et Eestis loovad ettevõtted selle ise. Liiva sõnul sai aga kiiresti selgeks, et seda ei juhtu, sest Eesti turg on väga väike ja hea sisu loomine väga kallis.

“Siis tuli see filosoofia, et iga õpetaja peaks olema looja, panema oma materjale üles Õpetaja Võrguväravasse ja Koolielusse,” räägib Liiva. “Hakkas idanema isegi mõtteid, et varsti pole enam kooli vaja ja kõik õpivadki arvutist.”

Õppematerjali konkursid

Nii kaugele asi siiski ei läinud, kuid Tiigrihüpe hakkas korraldama õppematerjalide konkursse. Sellest ajast on pärit lugematu hulk CDsid, veebilehti ja kõikvõimalikke muid õppematerjalide projekte, mida koolidesse saadeti ja mida tundides kasutada sai. Liiva meenutab, et eriti agarad olid toona projekte tegema Tartu Ülikooli matemaatikud ja et nende unistused olid kohati nii suured, et selle aja võimaluste kohta tundusid need lausa utoopilised.

Aga ka näiteks füüsikud ja keemikud lõid lastele koolides õppimiseks simulatsioone ja arvutipõhiseid mudeleid, kus sai erinevate parameetritega mängida ja seejärel arvutiekraanil näha, mis juhtub.

“Ega tollal füüsikas ja keemias katseid ju koolides väga palju ei tehtud,” räägib Liiva. “Selleks pidid olema vahendid, tõmbekapid, õpetaja pidi julgema klassis pauku teha ja nii edasi. Arvutiekraanil sai läbi mängida asju, mida tegelikult oleks võinud füüsiliste katsetena teha. Oli ka neid, kes ütlesid, et see pole õige värk ja päris katse on ikka päris katse, aga see oli parem kui mitte midagi.”

Professionaalide projekti korras loodud õppematerjalide häda oli aga see, et tulemus polnud just väga süsteemne. Materjale tekkis palju ja need olid kohati väga hästi tehtud, aga ei pruukinud alati haakuda õppekavade või ainetundide ülesehituse ja sisuga. Teiseks pidi õpetaja nende kasutamiseks organiseerima arvutiklassi, mis harjumuspäraselt oli ju arvutitundideks mõeldud, samuti pidid õpetajad ise end arvutitega kurssi viima, neid kasutama õppima ja nii edasi. Seetõttu nõudis uute digitaalsete õppematerjalide kasutamine õpetajalt ikkagi parajat ettevõtmist, nii et nende tegelik kasutus jäi ilmselt väiksemaks, kui alguses oleks võinud loota.

Levib jagamise kultuur

Paralleelselt professionaalsete õppematerjalide loomisega oli käivitunud ka suund, et õpetajad ise võivad materjale luua ja neid siis internetis teistega jagada. Esimene katsetus oli Õpetaja Võrguvärava portaal, mis mõne aasta pärast asendus Koolielu portaali esimese versiooniga.

Portaalide juures tegutsesid toimetajad ehk ainemoderaatorid — aineõpetajad, kelle ülesandeks oli teiste õpetajate saadetud sisu üle vaadata, ja kui see oli kvaliteetne, siis portaali teistele õpetajatele kasutamiseks üles panna. Aastate jooksul Koolielu portaal arenes ning lõpuks said õpetajad ise hakata sinna oma kontoga sisse logima ja ise oma töid üles panema.

Tiigrihüppes vedas portaalide tegevust pikalt Kristi Semidor, kes praegu meenutab, et kõigeks selleks oli vaja muuta õpetajate mõtteviisi. Tiigrihüpe käis aastaid Eesti koolides oma projekte tutvustamas ning kõige olulisem oli, et uutest võimalustest ei räägiks mitte Tallinnast tulnud ametnikud ja projektijuhid, vaid õpetajad ise.

“Me näitasime iga nurga alt, kuidas infotehnoloogiat koolis kasutada saab, isegi kehalises kasvatuses,” räägib Semidor. “Levitasime jagamise kultuuri, tegime infotunde ja käisime rääkisime, et teil on õppematerjalid tehtud, jagage neid teistega, mõelge, kui hea, te ei pea ise alati nullist looma. Me olime nagu tõeline müügitiim lausa.”

Alguses oli selle sõnumi edastamine tihti raske, sest õpetajad ei olnud harjunud oma tööd digitaalselt korraldama ja igasugune muutus nõudis asjade päris põhjalikku ümberkorraldamist.

“Aga need, kes selle ära tegid, hakkasid lõpuks oma töö vilju nautima ja siis nad omakorda rääkisid igal pool sellest ja kirjutasid artikleid,” räägib Semidor. “Lõpuks oli igas koolis keegi, kes oli uuest lähenemisest natuke nakatunud.”

Õppiv tiiger

Tiigrihüppe kolmanda faasiga, mis kandis nime “Õppiv tiiger” ja kestis aastatel 2006—2009, kinnistus sisu poole liikumine veelgi.

Alguse said projektid nagu TikiTiiger (koolidele hangitud nutikad õmblus- ja tikkimismasinad), autode ehitamisega seotud TehnoTiiger, aastaid kestnud animafilmide konkurss AnimaTiiger. Esimest korda jõudsid suuremal määral koolitundidesse Lego-robotid, kui MTÜ Robootika sai 2007. aastal Tiigrihüppelt raha koolides robootikaalase pilootprojekti käivitamiaseks Lego Mindstormi robotitega.

Tiigri Tegijaks 2008 sai Loo Keskkooli matemaatikaõpetaja Allar Veelmaa, kellele president Toomas Hendrik Ilves andis üle auhinna matemaatika õppematerjalide valmistamise ja eduka esinemise eest Tiigrihüppe Sihtasutuse korraldatud konkurssidel ning õpitarkvara arendamise eest. Veelmaa toodab matemaatikateemalisi õppevideoid siiani ning need on õpilastele YouTube’is igal hetkel kättesaadavad.

Õppematerjalide ja õpetajaportaalide kõrval oli Tiigrihüppe 2000ndate vaata et suurema mõjuga tegevuseks aga õpetajate koolitamine. Aastate jooksul läbisid kursused tuhanded ja tuhanded Eesti õpetajad. Kui alguses õpetati neid piltikult öeldes Wordi ja Excelit kasutama, siis aastatepikku muutusid kursused üha sisulisemaks ning jõudsid lõpuks pedagoogikateooriateni välja.

2000ndate teises pooles Digitiigri koolitajana tegutsenud Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Urmas Tokko meenutab, et tema polnud teooria õpetamises just väga tugev ja proovis nendest osadest kiiremini üle libiseda, aga koolituste praktiline osa sai õpetajatelt alati väga sooja vastuvõtu.

Õpetajad said nii esitluste tegemise oskusi kui ka teadmisi lihtsamate veebilehtede, interaktiivsete testide, isegi pildi ja video tegemise kohta. Digitiigri koolitus oli 40-tunnine kursus, mis sisaldas kümmet peatükki.

Alguse saab Digitiigri koolitajate võrgustik

Kuna koolidel oli raha vähe, tehti kohe alguses põhimõtteline otsus, et kõike õpetatakse vabavaralise tarkvara abil, räägib Tiigrihüppe toonane koolitusjuht Signe Piirsalu.

“Võtmetegelasteks olid meie koolitajad,” meenutab ta. “Ma korraldasin suure konkursi, et koolitajaid leida, ja nad pidid olema tegevad aineõpetajad.”

Esimeses etapis valis Tiigrihüpe välja 25 koolitajat, kes olid kõik õpetajad. “Meil oli praktiliselt terve üldhariduskooli ainekava kaetud,” räägib Piirsalu.

Just Digitiigri koolitajate hulgast kasvasid välja ka Eesti esimesed üldhariduskoolide haridustehnoloogid, nagu Ingrid Maadvere ja Veiko Hani.

Peale selle, et koolitatud sai 15 000 õpetajat, oli suurtel koolitusprogrammidel veel kaks kasulikku ja pikaajalist kõrvalmõju.

Esiteks tekkis Eestisse Digitiigri koolitajatest progressiivsete õpetajate seltskond, kes käis koos oma koolituspäevadel ning kes mõtles välja kõikvõimalikke uuendusi, mida Eesti koolides ellu viia. See seltskond suhtleb omavahel siiamaani ning neid tundvad inimesed räägivad, et Eesti koolide kaasajastamises on neil olnud väga suur roll.

“See, mis selles võrgustikus toimus, oli minu hinnangul täiesti unikaalne, ka Euroopa kontekstis,” räägib praegune Haridus- ja Noorteameti koolituskeskuse juht Elo Allemann, kes ise läks Tiigrihüppesse tööle 2005. aastal ning kellest kujunes samuti üks Tiigrihüppe võtmetegelasi. “Kuna need õpetajad töötasid ise koolis, siis nad teadsid täpselt, mida aineõpetuses vaja on. Nad ise praktiseerisid, piloteerisid ja koolitasid. Kui sa seal võrgustikus olid, siis pidid sa sinna kogu aeg midagi uut tooma, ja eks ta mõnes mõttes oli ka staatuse küsimus. See võrgustik töötas väga hästi ja sellest kasvas välja sõpruskond.”

Digitiigri koolitajate võrgustiku tegemisi kajastas kümme aastat täienenud blogi¹⁷, kus tehti kokkuvõtteid õpitust ja kuhu postitati ideid ja materjale ning muidugi ka fotosid ja muid meenutusi ühistest sündmustest.

Sama blogi linkide juurest leiab aga viiteid veel tervele hulgale õpetajate peetud kodulehtedele ja blogidele nii eesti kui ka vene keeles, mis kõik käsitlesid suuremal või vähemal määral arvutite ja muude digivahendite kasutamist koolitundides ning seda, kuidas pelgalt õpikute ja töövihikute juurest liikuda interaktiivsemate ja mitmekesisemate õpetamisvahendite poole.

Koolitusprogrammi teine tulemus olidki aga needsamad õpetajate endi loodud õppematerjalid, millest ülalpool juba juttu oli. Kõik kursused läbinud õpetajad pidid tegema lõputöö ehk mingisuguse praktilise õppematerjali, mille nad pidid Koolielu portaali teistele kasutamiseks üles laadima.

Koolielu keskuseks saab Koolielu

Koolielu portaal ise hoidis ühistegemise vaimu ka pidevalt üleval, et julgustada veelgi enam õpetajaid oma loodud sisu jagama.

“Suurt kogukonda hoiti uudise, konkursside ja kampaaniatega kogu aeg elus,” meenutab Kristi Semidor. “Seda uuendusmeelsust tuli edasi hoida, meil oli lõpuks üle 10 000 kasutaja.”

Statistika näitab, et 2010. aasta jooksul sai Koolielu portaal pisut üle miljoni külastuse ning ligi neli miljonit lehevaatamist. Iga päev käis portaalis tuhandeid inimesi, ligi pooled neist otsisid sealt õppematerjale iga nädal ning üle kolmandiku oli sinna materjale ise lisanud.

Hästi oli tööle läinud ka portaalist kogukondade loomise võimalus, neid oli 169.¹⁸

Kuigi loogiliselt võiks arvata, et Tiigrihüppega tulid kõige meelsamini kaasa noored õpetajad, siis Aimur Liiva ütleb, et tegelikult polnud see nii.

“Kõige aktiivsemad olid 40—50-aastased või isegi üle 50-aastased õpetajad,” räägib ta. “Noortel olid koolis muud mured: värskelt tulnud, peab sisse elama, enese kehtestamine ja muu säärane. Aga meiega tulid kõige paremini kaasa juba tugevad pedagoogid, kes mõtlesid, et oleks huvitav vahelduseks natuke midagi veel teha.”

Sünnivad eKool ja Stuudium

2000. aastate esimesse kümnendisse jääb veel kaks sündmust, mis on koolide ja tehnoloogia loos kahtlemata väga olulised olnud.

2000. aasta sügisel asusid esimesed lapsed õppima Hannes Tamjärve loodud Rocca al Mare erakoolis. Kooli juhtkonnale sai aga üsna pea selgeks, et midagi tuleb ette võtta, kui nad soovivad täita oma suure eesmärgi, et klassipäevikud ja hinded oleksid internetis kättesaadavad nii õpilastele kui ka lapsevanematele.

Esimene konkurss koolihaldustarkvara leidmiseks oli Eestis toimunud juba 1997. aastal, kuid sellega oli palju probleeme ning lõpuks sellest peaaegu midagi kasutusse ei jäänudki. Värskelt loodud Rocca al Mare kooli direktor, endine Tallinna Inglise Kolledži juht Rein Rebane aga rääkis koolis algusest peale, et mingeid paberpäevikuid tema näha ei taha, kogu see asi peab olema elektrooniline ning eritingimus oli, et ka vanematele veebis kättesaadav.

Alguses pidasid Rocca al Mare kooli õpetajad päevikuid üldkasutuses olnud Exceli-failis, aga see oli tõeline piin. Parajasti siis, kui koolijuhid järjekordselt mõtlesid, kas teha vastav tarkvara ise või kusagilt hankida, kuulutas Vaata Maailma Sihtasutus välja avalike internetiteenuste konkursi. Kool esitas oma idee konkursile ja see oli edukas.

“Nii tehtigi eKool,” meenutab Ene Lindemann, kes toona töötas Rocca al Mare koolis ning nüüd tegeleb juba aastaid eKooli arendamisega.

Huvitaval kombel oli täpselt samal Vaata Maailma konkursil veel teinegi samasugune mõte: Inglise Kolledži esitatud Stuudium. Lindemann mäletab, et konkursi korraldajad üritasid Rocca al Mare kooli ja Inglise Kolledžit lepitada, et pigem tehtagu kahepeale üks e-kooli projekt, aga sellest mõttest ei saanud asja. Nii ongi Eestis praeguseni kaks laiemalt levinud e-kooli tarkvara.

 

E-päevik muudab õpetamise avatuks

Lindemanni hinnangul muutis e-kooli tarkvara tulek 2002. aastal Eestis väga palju.

“Õpetaja oli sunnitud arvutit kasutama,” räägib Lindemann. “Alguses olid isegi ideed, et äkki sekretär lööb hinded sisse, aga me ikkagi nõudsime, et õpetaja peab ise arvuti taga olema.”

Esimene suur muutus oli see, et kui seni polnud igas klassiruumis arvutit, siis nüüd pidi seoses e-kooli tulekuga ka klasse arvutitega varustama hakkama. Teiseks pidid õpetajad endale tekitama oskused ja harjumuse hakata seda arvutit reaalselt ka kasutama: kui mitte muud, siis e-kooli sisse logima ja seal toimetama. Kolmandaks tekkis kontroll kodust, tunnid koolis muutusid järsku palju läbipaistvamaks, mida varem ei olnud.

“Seda me tahtsime kõige rohkem, et tunnikirjelduste e-kooli sisse panemine muudab klassis toimuva väga avatuks,” räägib Lindemann ja nii ka läks.

eKooli kasutuselevõtt Eestis oli väga kiire. 2004. aastal otsustas Tallinn, et võtab eKooli tarkvara kasutusele kõigis linna koolides, ning 2008. aastaks oli süsteemiga liitunud juba 360 kooli ehk enam kui pooled terve Eesti koolidest. Järgnevatel aastatel lisandus koole veelgi ning praegu on Eestis e-koolide turg ära jagatud eKooli ja Stuudiumi vahel.

Esimene haridustehnoloog üldhariduskoolis

Teine märgiline sündmus leidis aset 2007. aastal samuti Tallinnas ning selle peategelane oli Ingrid Maadvere. Ta oli sattunud 2006. aastal Tiigrihüppe programmi juurde Digitiigri koolitajaks ja kuigi tal ei olnud pikka arvutiõpetaja tausta, osutus ta sel hetkel Tiigrihüppe jaoks väga sobivaks inimeseks.

“Varem tegelesid digiteemaga koolides infojuhid, aga selleks hetkeks võtsid nad Tiigrihüppes täiesti uue seisukoha,” meenutab Maadvere. “Nad ei tahtnud koolitajateks enam infojuhte, sest sellisel juhul õpetajatele ei õpetata metoodikat, vaid räägitakse juhtmetest ja nad lähevad arvutitest veel kaugemale.”

Nii oligi, et Lasnamäel lasteaed-algkooli õpetajana töötanud ja alles hiljem Tartu Ülikooli avatud ülikoolis gümnaasiumi informaatikaõpetaja kutsekursustel õppinud Maadvere leidis end digikoolitaja ametist. Tiigrihüppe üks eesmärke oli ka koolitajatest tervet Eestit katva võrgustiku arendamine ja just sellest kogukonnast, nendest kooskäimistest ja koolitustest kasvas välja Eesti kooli jaoks täiesti uus amet.

2007. aastal otsis Maadvere tööd ning läks Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri jutule.

“Kelleks sa tahad siia tulla?” küsis koolidirektor Agur kandidaadi käest.

“Haridustehnoloogiks!” vastas Maadvere.

“Mis asi see on?” imestas Agur, sest tema polnud sellisest ametist selleks hetkeks veel kuulnud. Õigemini keegi eriti ei olnud, sest 2007. aastal GAGis tööle asunud Maadvere oli teadaolevalt esimene Eesti üldhariduskooli haridustehnoloog terves riigis. Kõrghariduses oli esimene haridustehnoloog Lehti Pilt asunud Tartu Ülikoolis tööle juba 2000. aastal.

Tänaseks tegutseb Eestis ka juba haridustehnoloogide liit, aga tol ajal oli see kõik uus ning paljuski on Maadvere pidanud ise aastate jooksul oma ametinimetust sisustama ja väljakutseid seadma.

Haridustehnoloog, nagu Maadvere seletab, on koolis midagi infojuhi ja õpetaja vahepealset. Ta on rohkem nagu õpetaja, aga tunneb ka tehnoloogiapoolt hästi ning tegeleb päevast päeva sellega, kuidas tehnoloogiat õppetöös paremini kasutada saaks. Ta peab hoolitsema selle eest, et tehnoloogia ja õppimine käiksid käsikäes nii õpilaste kui õpetajate jaoks.

Seda, mitu haridustehnoloogi praegu Eesti koolides töötab, on Maadvere sõnul keeruline öelda. On koole, kus see on täitsa eraldi amet, aga paljudes väiksemates koolides võib see roll olla näiteks direktori, õppealajuhataja või mõne õpetaja kanda.

“Seoses distantsõppega tuli välja, et need koolid, kus oli haridustehnoloog, said paremini hakkama,” räägib Maadvere.