Universaalarvuti Ural-1 võttis enda alla ligi 100 ruutmeetrit põrandapinda Nõo Keskkooli hiljuti valminud ruumides. Arvuti nägi üsna hirmuäratav välja: 800 elektronlampi vilkus, magnettrummel keerles kiirusega 6000 pööret minutis ning selle ümber tuli pidevalt sebida mitmel inseneril, et hiiglane töökorras hoida.
Seesama Ural-1 on Eesti koolide arvutiajaloos pöördelise tähtsusega masin. Kui oleks vaja leida üks konkreetne arvuti, mis on Eesti koolide arvutiseerimist viimase 60 aasta vältel kõige rohkem mõjutanud, siis ilma erilise kahtluseta kuuluks see au just sellele mitmetonnisele hiiglasele.
1959. aasta 2. novembril Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) peahoone kõrval asuvas arvutuskeskuses tööle pandud masinal õpetasid 1960ndate alguses Ülo Kaasik ja Mati Krull programmeerimist Anne Villemsile, tollal 17-aastasele Anton Hansen Tammsaare nimelise Tartu 1. Keskkooli matemaatikaklassi õpilasele, kelle jaoks see oli esimene kokkupuude arvutitega ning kelle hilisemat tähtsust Eesti koolide tehnoloogilises arengus on raske üle hinnata.
Sellesama arvuti ees on tehtud esimene teadaolev pilt aastavanusest poisiklutist nimega Anto Veldre, kelle matemaatikust ema tegeles ülikoolis programmeerimisega. Veldrest sai hiljem esimesse Eesti üldhariduskooli interneti püsiühenduse toomise võtmetegelane.
Seesama arvuti läks 1965. aastal ülikoolist Nõo Keskkooli ja selle jaoks kaevas 1965. aastal Nõo kooli õpilane Mari Suurväli koos kaasõpilastega hiiglaslikku auku jahutusseadme tarvis, mis oli vaja arvuti alla paigutada. Arvuti koduks saanud hoonel olid esimese korruse aknad eest ära võetud ning Nõo poisid ja tüdrukud kaevasid augu sinnasamasse põrandasse, visates labidatega aknast mulda välja.
“Ma arvan, et see oli üle kahe meetri sügav, sest me lõpuks ronisime augu põhja redeliga,” meenutab Suurväli. “See läks kirja meie kevadise praktikana.”
25 aastat hiljem istus Mari Suurväli Tallinnas haridusministeeriumi kabinetis ja seisis hea selle eest, et Tallinna tekiks üks esimesi kaasaegsete masinatega varustatud arvutiklasse. Just sellest klassist sai oma esimesed arvutikogemused praegune TalTechi infotehnoloogia teaduskonna dekaan Gert Jervan.
Ilmselt võiks just sellesama Ural-1 mõjutuste rida veel pikalt jätkata. Näiteks on 1990ndatel Microsofti-teemaliste koolitustega üle Eesti tuntuks saanud Henn Sarv meenutanud, et just Nõo Ural-1 oli tema esimene kokkupuude päris arvutitega, ja neid inimesi on Eestis veel ja veel.
Aga Nõo Ural-1 puhul tuleb ära märkida veel kaks asja.
Ural > uraal > raal
Esiteks räägib üks legende, et sõna “raal” tõenäoliselt tulnud just sellestsamast konkreetsest arvutist. Eestipäraselt hääldatud “uraal” muutus millalgi “raaliks”1.
Teiseks oli selle Ural-1 puhul tegemist terve Nõukogude Liidu esimese üldhariduskoolis asunud arvutiga üldse. Eesti oli seega juba 1965. aastal koolide arvutiseerimise esirinnas, vähemalt tollasel kuuendikul planeedist.
“Isegi sakslased ei suutnud ära imestada, et seda, mida neil isegi Berliinis ei olnud, sai Eestis ühes maakoolis uudistada,” rääkis ajaloolane Hillar Palamets mõned aastad tagasi intervjuus Õpetajate Lehele.2
Arvatavasti oli algselt TRÜ-le hangitud Ural-1 Eesti esimene elektronarvuti. Tal oli käsustikus 29 käsku, kiiruseks 100 tehet sekundis, sisselugemine perfolindilt 4500 arvu minutis ja mälu oli 1024 36-bitist sõna.
“Arvuti töölepanemine oli pikk protsess selle sisemälu tõttu, see mälu asus raami sees,” on meenutanud Mati Krull.3 “Kõigepealt soojendati raam üles ja alles siis pandi trummel keerlema. Keerlemisega ta venis natuke, aga pead pidid ju täpselt paigas olema.”
Arvutiga tööhoos. Foto Mari Suurväli kogust
Kuna magnettrumlit vedas rihmülekandega mootor, siis mõne aja pärast rihm venis, hakkas libisema ja 100 pöörde asemel tegi trummel neid palju vähem. Rihma aeg-ajalt pingutati, aga kui pöörete arv oli alla kriitilise piiri, läks arvuti segi ega olnud töövõimeline.
Arvuti elektronlambid käisid kõigepealt spetsiaalsete plokkide sisse ning nende plaatidega arvutisse. Lambid olid kinnitatud jalgadega ja pesadel omakorda olid jalad, millega nad arvuti külge käisid. Aeg-ajalt juhtus, et mõni jalgadest ei andnud ühendust, ja siis tuli käia arvutit kummihaamriga koputamas, et see jälle tööle hakkaks.
Tõravere tellimused ja elektrijaama integraalid
Enamik aega kuluski tollal selle peale, et arvutit töökorras hoida, arvutamisele endale jäi hoopis vähem tunde. Sellest hoolimata täitis Ural-1 TRÜ teadlaste käsutuses mitmeid vabariikliku tähtsusega ülesandeid.
Näiteks tegi ta arvutusi Tõravere astronoomidele, aga lahendati ka kolmekordseid integraale projekteeritava soojuselektrijaama jaoks. Samuti kasutati seda erinevateks optimeerimisülesanneteks, kuigi aeg-ajalt läks arvuti pakutav ratsionaalne tulemus veidrasse vastuollu Nõukogude süsteemi absurdse reaalsusega.
Mati Krull meenutab, et tegi ühele aparaaditehasele plaani tööpinkide operatsioonide paremaks korraldamiseks ehk arvutas välja, mitu tundi on vaja koormata igat tööpinki, et plaani täita.
“Sellesama tehase jaoks tegin siis ka ühe optimaalse plaani, mis oli olemasolevast peaaegu kümme protsenti tootlikum,” meenutab Krull. “Sellega läksime peainseneri juurde. Peainsener ütles: mis sa arvad, et ma ise ei tea! Kui ma tänavu selle 10% parema plaani käiku lasen, siis mille abil ma järgmised kolm aastat preemiat teenin? Me läheme sinna sammhaaval kolme aastaga ja saame igal aastal preemiat.”
Või võtame teise näite, samuti Mati Krulli meenutustest.
“Keegi majandusteaduskonnast tegeles nahakombinaadiga. Nahk on selline, nagu looma seljast tuleb – igaüks isesuurune, aukude ja muude defektidega. Siis kusagil istus keegi noor naisterahvas, lappas igasugu raamatuid ja pani kirja, et siit peab tulema 63 protsenti kasulikke detaile välja ja sealt 72 protsenti. Küsiti, kas paremini ei saa.”
Saab muidugi, ütlesid matemaatikud, paneme aga andmed arvutisse, teeme analüüsi ja saame vastuseks optimaalse tulemuse.
“Peainsener, kelle kabinetis see arutelu käis, ütles selle peale (esimest ja viimast korda elus on mulle nii öeldud): noormees, minge pange see uks väljastpoolt kinni,” meenutab Krull. “Kui seda nahka ei saanud välja viia ja mustal turul realiseerida, siis tehti ta lisadetailideks, anti üleplaanilist toodangut ja teeniti selle pealt.”
Kuidas tähtis arvuti Nõo kooli jõudis
Selles, et Nõo Keskkool tartlaste Ural-1 endale sai, mängisid rolli juhused, asutuste omavahelised kemplemised ja rivaalitsemine Nõukogude süsteemis, aga kõige rohkem ikkagi Nõo kooli legendaarse direktori Kalju Aigro tegevus.
Külalisi uudistamas oli tihiti ja palju. Nõe kooli direktor Kalju Aigro tutvustab saksa külalistele keskkooli arvutit. Foto Mari Suurväli kogust
“Seda ei uskunud keegi. Ma ise ka ei uskunud, et selle kätte saab,” meenutas Aigro 2004. aastal Mati Talviku saatele “Ajaproov” intervjuud andes.4 “Aga vahel tuleb mõni niisugune asi ette võtta.”
Nagu Nõukogude süsteemis ikka olid ka Ural-1 Nõkku siirdumise aluseks Kalju Aigro laialdased tutvused ja hea läbisaamine õigete inimestega. Millalgi sai Aigro ülikoolist teada, et nemad saavad Ural-1 asemele juba hoopis moodsama Ural-4, ning Nõo matemaatikaõpetaja Ove Karu soovitas Aigrol seepeale silmad-kõrvad lahti hoida, sest äkki saab Tartust arvuti kätte.
Direktor Kalju Aigro annab intervjuud elektronarvuti Ural-1 juures. Foto autor Arvo Saar
Arvuti üles ja õpilaste päralt
“Läksin siis Tartusse ja ega sa palja arvutiga ei oska ju ühtegi nuppu vajutada,” meenutas Aigro. “Kui ühtegi inimest ei ole kaasa võtta, kes ta käima paneb ja õpetada oskab, no siis on ta surnud riist ju.”
Aga Aigrol vedas. Ta sai Tartust arvuti ning koos sellega ka matemaatikud-programmeerijad ja insenerid.
“Neli kuldset meest!” nagu ta ise ütles.
Niipea kui arvuti kooli üles sai, pääsesid selle juurde ka õpilased. Sellest ajast on säilinud hulk pilte nii inimeste erakogudes kui ka tolleaegses ajakirjanduses: küll õpilased ümber arvuti istumas, küll õpilased koos Ove Karuga ja nii edasi.
Õpetaja Ove Karu õpilastega elektronarvuti Ural-1 juures
Nõo keskkooli XI klassi õpilased arvuti käsitsemist õppimas. Foto autor: Kalju Raud. Rahvusarhiiv
Ural-1 töötas Nõos veel pikka aega. Näiteks 1970. aastal kooli lõpetanud Peeter Lorents rääkis sellessamas “Ajaproovi” saates, kuidas neile koolis masina juhtimine selgeks tehti. “Seal oli tohutu pult nagu lennukijuhi kabiinis, igasugu nuppe ja lüliteid, lambid särasid küljes,” meenutas Lorents. “Kujutad sa ette, milline palavus selles toas kogu aeg valitses!”
Lisainfo
1. Ametlikult on sõna “raal” eesti keelde toojaks keelemees Manivalde Lubi, aga temagi tegi seda viitega Tartu Ülikooli õppejõule ja sealse arvutuskeskuse esimesele juhatajale Ivar Kullile. Olev Remsu on kirjutanud, et Lubi loobus sõna “raal” autoriaust ning teatas, et Kull kasutab oma loengus sõna “raal” juba ammu. Olev Remsu “Maha arvuti, elagu teabur” Eesti Päevaleht, 1997
2. Õpetajate Leht 13. jaanuar 2012
3. E-õppe uudiskiri, 13.4.2010
4. Ajaproov: Nõo, ERR
