Ühel 1994. aasta juulikuu viimastest päevadest jõudis Mustamäel asuvas Tallinna 43. Keskkoolis, praeguses Tallinna Tehnikagümnaasiumis, kätte erakordne hetk. Selle puhuks olid nii õpetaja kui arvutihuvilised poisid kõik kokku kogunenud ja ootasid pidulikult, millal nende suur unistus tööle hakkab.

Sellest hetkest seal kooli neljanda korruse koridorist eraldatud improviseeritud arvutiklassis on kena fotogi säilinud: esimene Eesti üldhariduskool sai interneti püsiühenduse.

1990ndate alguseks olid arvutivõrgud tegelikult mitmele poole Eesti koolidesse juba kohale jõudnud. Oli koole, kuhu olid hangitud modemid ja nendega sai välismaaga sidet pidada. Kohati toimis interneti eelkäija FidoNet, kohati mingid muud lahendused. Andrus Suitsu ja Tarmo Soodla olid Eesti esimese FidoNeti postkasti käivitanud juba 1989. aasta detsembris ning 1990. aastal lülitus Eesti Soome kaudu ülemaailmsesse FidoNeti võrku.

FidoNeti aeg jäi aga Eestis lühikeseks, sest väga kiiresti algas liikumine päris interneti poole, mis kõikjal maailmas sel ajal tormilise kiirusega arenes.

1990. aastal hakkasid Küberneetika Instituudi inimesed UUCP-protokolli kasutades tõenäoliselt esimestena Eestis kasutama e-posti ning juba 1991. aastal jõudis e-post Tartu 1. Keskkooli ehk praegusesse Hugo Treffneri Gümnaasiumisse, mis teadaolevalt oli ka esimene e-posti kasutanud üldhariduskool Eestis.

Eesti saab püsiühenduse maailmaga

1990. aasta 26. märts oli see kuupäev, mil käivitus esimene TCP/IP välisühendus Eesti ja muu maailma vahel ehk lihtsamalt öeldes sai noor Eesti Vabariik sel hetkel püsiva internetiühenduse muu maailmaga.

Ühendus toimis KBFI ja Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli (KTH) vahel, see pandi tööle 64 kbit/s satelliidiühenduse kaudu. Ühenduse käivitamise juures viibisid Andres Bauman, Jaak Lippmaa ja Toomas Kadarpik ning kolm rootslast.

Juba järgmisel kuul käivitus Eesti Biokeskuse 64 kbit/s satelliidiühendus Stockholmi KTH-sse.

23. aprillil 1992, kui Tartut külastasid Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia, liikusid Tähetorni pandud uue suure paraboolantenni kaudu esimesed TCP/IP protokolli ehk päris internetti kasutanud sõnumid Tartu ja muu maailma teadlaste vahel. Interneti Eestisse toomise projekti finantseerisid filantroop George Sorosi toetatud Avatud Eesti Fond ja Rootsi Instituut Stockholmis, toetas Põhjamaade Ministrite Nõukogu.

.ee domeen

Juuni alguses registreeris KBFI .ee domeeni ja Eestist sai ametlikult interneti liige.

Tasahilju hakkasid ka koolid internetiga liituma, kuid esialgu käis see sissehelistamisteenuste kaudu. See tähendas, et kooli arvutid polnud internetiga pidevalt ühendatud, vaid üldjuhul oli koolis üks arvuti, mille küljes oli modem ja mis teatava regulaarsusega välismaaga sidet pidas.

Kõige populaarsem oli e-kirjade kirjutamine, kusjuures selle üheainsa internetti ühendatud arvuti taga tuli kõigil soovijatel järjekorras oodata, et saaks oma kirjad valmis kirjutada. Mõned korrad päevas võttis see arvuti siis internetiga ühendust, saatis kõik kirjad ära ja laadis uued saabunud kirjad alla. Seega e-post justkui oli koolides olemas, aga sellise tempoga õnnestus teistega suhelda heal juhul tempoga mõned kirjad päevas. Enamiku aega kirjad lihtsalt istusid selles ühes arvutis ja ootasid ärasaatmist.

Peale e-kirjade sai selle arvutiga tegelikult ka faile tõmmata, kuigi see protsess oli tänapäeva mõttes üsna veider. Sisuliselt tuli FTP-serverile kirjutada kiri teatava süntaksiga kataloogide sisu nägemiseks või teatud kindla faili alla laadimiseks. FTP-server saatis vastuse samuti teksti kujul ehk sisuliselt e-kirjaga, mis teatud kindlat programmi kasutades pärast arvutis õigeks failiks, näiteks pildiks kokku pandi.

Nii juhtuski tihti, et kui mõni asjahuviline oli kusagilt välismaa serverist “tellinud” endale sellisel moel faile, kujunesid e-posti vahetamise seansid vägagi pikaks ning kõik kannatamatult e-kirju ootavad õpilased pidid närviliselt jalalt jalale tammuma, kuni need hiigelsuured “e-kirjad” olid kohale tulnud.

Simuvere simulatsioonimäng

Sellest ajast pärinevad ka mitmes Eesti koolis 1990ndate alguses väga populaarsed olnud simulatsioonimängud. Õpilased pidid oma koolis koonduma seltskondadeks, näiteks riikideks, ja hakkasid seejärel teiste samasuguste seltskondadega teistest Eesti e-koolidest e-kirju vahetama ja mängu “mängima”. Simulatsioonimängude idee importis Eestisse Tartu Ülikool ja seal elas see suuresti Anne Villemsi entusiasmi peal.

Esimene selline mäng kandis nime “Simuvere” ja toimus õppeaastal 1993-1994. “Simuvere” idee alguses 1993. aasta juunis näitas huvi üles vaid viis kooli, kuid sügiseks oli koole kokku juba üle kümne ja mäng võis alata. “Simuvere” põhines USA Alabama ülikooli arvutisimulatsioonil nimega “IDEALS” ning simuleerima hakati sotsiaalseid gruppe keskmise suurusega.

Simuvere oli linn Eestis, Simula jõe suudmes. Linnas elas 29 100 elanikku, see oli tuntud haldus- ja kultuurikeskus. Esimest korda oli seda mainitud 1394. aastal nimega Simmower. Mängu juhtis Simuvere linnavalitsus, kuhu kuulusid peamiselt Tartu Ülikooli inimesed, nagu Anne Villems, Terje Tuisk, Erkki Leego, Tõnis Eelma ja teised. Õpilased hakkasid simuleerima linnas elavaid huvigruppe, nagu edukad ärimehed (”Me klubisse kuulub viis edukat ärimeest. Me oleme eestlased ja kuulume europiidsesse rassi. Oleme mehed, kes naisi ja lapsi ei oma”), töötud (”Kapitalistlikule ühiskonnale on normaalnähtuseks tööpuudus. Kuna ka meie oleme sinna jõudmas, siis on see ka meil aktuaalne”), Aafrikast Ngugi Kuningriigist Simuveresse ümberasunute ehk Simuafrikaanide Liidu “Ngugi” majanduslikult heal järjel olev kümneliikmeline mittevalitav eestseisus ja terve rivi muid selliseid huvigruppe.

Alanud simulatsioon ehk elav kirjavahetus, vaidlused, koalitsioonid, tülid ja leppimised kestsid 1994. aasta kevadeni ning seejärel korraldati veel teinegi Simuvere hooaeg. Toimus ka kaks Simuvere reaalset kokkusaamist õpilaste vahel ja osalejad leidsid üsna üksmeelselt, et oli tore ja huvitav.

Gaia

“Simuvere” järjeks oli 1994. õppeaasta alguses käivitunud “Gaia”, kus simuleeriti elu Maaga väga sarnasel planeedil. Osa võttis 20 riiki ehk 20 gruppi 17 keskkoolist või gümnaasiumist, põhiliselt 10.-11. klassi õpilased. Koole oli juba kõikjalt Eestis: Tallinnast, Tartust, Jõgevalt, Kolgalt, Kuressaarest, Rakverest, Sakust, Tõrvast, Viljandist ja mujalt. E-post oli piisavalt laialt levinud ning õpilaste soov oma kaaslastega mujalt Eestist suhelda suur. “Gaia” mängijad korraldasid lausa kaks kokkutulekut, ühe Tartus ja ühe Hiiumaal Käinas.

Üks huvitavaid riike oli “Gaia” mängus aga Barbaria. Seda valitsesid militaarse kalduvusega riigijuhid (riigikord oli absoluutne monarhia) ja riigis valitses kõvakäeline kord. Eriliselt vilgast vaba ettevõtlust ei olnud märgata, eelisarendatati sõjatööstust. Riigi põhiline sissetulek saadi loodusvarade väljaveost ja neid oli Barbarias ohtrasti – puitu, metalle, naftat jne. Erilist aktiivsust võis täheldada just sõjanduse alal, ühel hetkel nad okupeerisid Jõgeva 1. Keskkooli õpilaste Borea ja saatsid ähvardusi ka teistele riikidele).

Barbarialased olid mängus väga aktiivsed, kirju tuli isegi öösiti ning väidetavalt pidi ühel hetkel Anne Villems ise sekkuma ja barbaarlaste õpetajale ütlema, et nood veidi tagasi tõmbaks.

Tallinna 43. Keskkooli arvutiõpetaja Anto Veldre

Kes need kurikuulsad barbarialased siis olid? Tuleb välja, et needsamad Tallinna 43. Keskkooli poisid. Nende õpetaja oli Anto Veldre. Ja nende salarelvaks oli 8 MB sisemäluga 386 arvuti.

Anto Veldre oli 43. koolis arvutiõpetajana alustanud juba veidi varem. Kooli neljandal korrusel tegutses asutus nimega ETTEK ehk Eksperimentaalne Teaduslik-tehnilise Ettevalmistuse Keskus, mida juhtis mees nimega Ants Reili. Ühes ETTEKi nurgas oli koridorist eraldatud pikliku kujuga arvutiklass.

ETTEKis pidasid Tallinna tehnikaülikooli õppejõud koolinoortele loenguid masinaõpetusest, arvuti riistvarast, joonestamisest, elektroonikast ja elektrotehnikast ning kooli lõpueksamid kehtisid ühtlasi Tallinna Tehnikaülikooli sisseastumiseksamitena. Nagu Veldre ütleb, siis oli ETTEKi puhul tegu projektiga reaalaladel andekate, kuid sotsiaalselt tihti tagasihoidlikumate võimetega noormeeste kõrgkooli aitamiseks, mis ka suurepäraselt toimis.

Reilil olid ETTEKis arvutid ja ka vajalikud inimesed, nagu süsteemiülem Sven Turnau ja kuldsete kätega elektroonikatundja Vladimir Dudarenko, aga keda polnud, oli õpetaja.

“Tavaline elektroonik ei oska ju lastega suhelda,” räägib Veldre. “Reili leidis minus selle viimase lüli, mis võimaldas tal oma idee käima panna. Ma sain lastega hakkama ja ma sain tehnikast ka aru.”

Niisiis asuski tollal 31-aastane Veldre 43. kooli arvutiõpetajaks. Talle anti algatuseks õpetada 5. klass ja 11. klass ja nii need lapsed seal istusid: joonistasid arvutiga pilte, trükkisid välja, kirjutasid tekste ja proovisid üleüldse arvutitega sõbraks saada.

Võrreldes teiste koolidega oli 43. keskkooli arvutiklass aga juba tol ajal natuke teistmoodi tehniliselt üles ehitatud. Millalgi oli kooli tekkinud üks 386 arvuti, millel oli 8 MB mälu, ja mingil põhjusel töötas seal sees nii-öelda tavalise operatsioonisüsteemi asemel SCO UNIX. 386 toimis serverina ja selle külge omakorda olid ühendatud mustvalge ekraaniga terminalid, 16 tükki. Nii et juba sel ajal oli arvutiklassis 16 töökohta pluss üks serveri taga ehk parematel päevadel kokku 17. Noor õpetaja Veldre võttis kätte ja hakkas lastele ka Unixi kasutamist õpetama. Graafilist kasutajaliidest terminalid muidugi ei võimaldanud, nii et kõige huvitavamaks asjaks kujunes laste jaoks e-kirjade saatmine.

Vaja on modemit!

Esmalt saatsid nad neid omavahel, sest koolil mingit internetiühendust ei olnud. Ühel päeval aga sattus Veldre Tartusse koolitusele, pärast mida toimus ka ekskursioon Nõo kooli, kus õpetaja Kill Kask näitas talle laual arvuti kõrval asuvat veidrat karbikest.

“Mis asi see on?” küsis Veldre.
“Modem!” vastas talle Kill Kask.
“Ahah,” ütles Veldre ja pani oma märkmikku kirja: MODEM. Rohkem ta selle kohta midagi küsida ei julgenud.

Tagasi Tallinna jõudnud, hakkas ta aga asja uurima ning mõne päevaga oli endale selgeks teinud, et ka temal on vaja modemit. Ta kirjutas Avatud Eesti Fondile taotluse modemi soetamiseks ja 1993. aasta sügisel tekkiski Tallinna 43. Keskkooli selline riistapuu.

Süsteemiülem Turnau konfigureeris modemi kenasti Unixi all töötama ning lapsed, kes seni olid kirju kirjutanud üksteisele, avastasid, et saavad neid nüüd hakata saatma igale poole üle maailma. Juba leidus mõni, kellel olid välismaal sugulased, ja nii see algas.

43. keskkooli modem töötas muidugi samamoodi nagu teiste koolide sissehelistamismodemid: enamik aega olid arvutid ilma ühenduseta, aga mõned korrad päevas võttis modem sideseansi üles, saatis kogunenud kirjad ära ja tõmbas uued asemele.

Vahe oli aga selles, et kui teistes koolides pidid õpilased selle ühe modemiga arvuti taga oma järge ootama, siis 43. koolis oli ju kasutusel Unixi server terminalidega ja nii said kõik 16 pluss 1 (kui Turnaul hea tuju oli ja ta kellegi 386 taha ka lubas) korraga oma kirjad valmis kirjutada ja samuti korraga neid lugemas käia.

See oli esimene koht, kus 43. kooli barbaarlastel tekkis võrreldes oma mängukaaslastega teistest koolidest tehniline üleolek, sest nemad said kirjutada nii palju kirju, nagu tahtsid. Nemad ei pidanud arvuti taga järjekorras ootama.

Ühel päeval pandi selles koolis aga modem ka teistpidi tööle: nendel hetkedel, kui modem ise välja ei helistanud, sai talle sisse helistada, ja kui kellelgi oli kodus arvuti, sai ta kasvõi öösiti oma kirju kirjutada, seejärel kooli modemiga ühendust võtta ning oma kirjad niimoodi ära saata.

Siit tekkis tehnilise üleoleku moment number kaks.

“Üks poiss mängis “Gaiat” nii, et kirjutas oma ähvarduskirjad kõik valmis, tema Unix saatis selle meie Unixisse ja meie Unix laiali,” meenutab Veldre. “Asi läks nii kaugele, et Anne Villems tuli mulle ütlema, et te olete tehniliselt teistest nii palju üle, et see pole enam aus.”

Koolide sissehelistamiskeskus

Muidugi, ega 1990ndate alguses polnud just palju neid inimesi, kellel oleks kodus arvuti ja modem olnud, kuid siingi tuli kool õpilastele appi.

Veldre ja õpilased käisid mööda linna arvutijuppe ja muud tehnikat kokku otsimas sealt, kust parasjagu sai. Tehnikaülikoolist anti neile mingeid vanu juppe. Eesti Energiast anti neile vanu mahakantud aeglasi modemeid, millel puudus veakorrektsioon ja millega oli igavest jama, aga tööle nad hakkasid.

“Ma mäletan siiamaani ühte Helmese tehase prügikasti, mida me käisime autoga ära toomas,” räägib Veldre. “Meie poisid tegid emaplaadid korda, rikkis kõvakettaid sai ka Unixi all partitsioneerida nii, et töökorras regioonid kasutusele võtta.”

Lõpuks oli arvutiklassi põhiline aktiiv ehk kolm-neli noormeest endale koju terminalid ja modemid saanud, millega kooliarvutiga ühendust võtta, ning ETTEKi modem oli muutunud nii hõivatuks, et sellest enam kõigile ei jätkunud.

1994. aastaks oli selge, et koolil on vaja interneti püsiühendust, ja nagu ajale kohane, tuli seda hakata kusagilt välja ajama.

Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrguga EENet koos sündis idee teha 43. keskkooli regiooni koolide sissehelistamiskeskus, kuhu teised koolid saaksid helistada ja oma posti vahetada. EENETil oli üks kusagilt saadud Suni arvuti, kooli kõrval oli telefonikeskjaam, liine oli isegi võimalik saada ja nii see masinavärk käima läks.

Järgnevad kuud tegeles Veldre asjaajamisega. Ta mäletab siiamaani, kuidas telefonikeskjaamast tuli ise käia mööda keldreid traatide jälgi ajamas ning ühenduskohti üle tinutamas, et liinis kahinaid sees ei oleks ja kiire andmeside võimalikuks osutuks.

Eesti esimene interneti pühisühendusega üldhariduskool

64-kilobitine modem ei hakanudki vanade liinide peal tööle, aga US Roboticsi Courier hakkas. Mitte kõige kiirema kiiruse peal, aga umbes 28 kilobitti sekundis andis välja küll. See oli üle kümne korra kiirem, kui kooli senine modem oli võimaldanud, ning mis peamine, modem oli KBFIga pidevalt ühenduses ehk Tallinna 43. Keskkoolist oli 1994. aasta juulikuu viimastel päevadel saanud Eesti esimene interneti püsiühendusega üldhariduskool. Sinnasamasse tekkis kiiresti ka www.edu.ee server, mis oli Eesti koolide ja kontaktandmete andmebaas avalikus internetis.

Arvutiklassi poisid olid selleks pidulikuks hetkeks kõik kokku kogunenud ja unistasid, mida kõike nad internetist selle ulmelise kiirusega nüüd alla hakkavad laadima.

“Aga siis astus nurgast välja anttix (hiljem arendajana tuntuks saanud Antti Andreimann – toim.) ja ütles, et ma olen seda hetke sajandeid oodanud ja et meil koolis on kõik asjad tuksis, sest meil ei ole GNU C kompilaatorit,” meenutab Veldre. Mitme megabaidi suurust kompilaatorit polnud nimelt keegi toona suutnud üle aeglase internetiühenduse  alla laadida.

“Ja siis pidid kõik õnnetute nägudega viis ja pool tundi ootama, sest internetti kasutada ei saanud, kuni Antti GNU kompilaatorit alla tõmbas,” räägib Veldre. “Aga muidugi oli Anttil õigus, elu läks oluliselt paremaks ning nüüdsest sai kompileerida asju, mida varem ei õnnestunud.”

Kooliaasta alguseni jäi siis veel umbes kuu aega ning 43. keskkooli aktiiv kolis selleks ajaks sisuliselt kooli arvutiklassi elama.